7. september 2014

Osalesin teist korda Jüri Ratase rattasõidul


 Ehk nagu Arko märkis täpsustuseks, et Jüri Ratase metsaralliks valmis! Olingi ja kuigi ma juba enne jalgratta auto pealt maha võtmist suutsin kõhuli käia ja oma jala ära lõhkuda, siis läksin siiski starti. Taoline metsasõit toimus juba 10. korda ja esmakordselt aastal 2005. Eelmisel korral osalesin 2012. Siis oli väga raske rada ja sadas vihma ning oli ka jahe. Sel korral oli ilm hommikul 9 C, siis tõusis 12-le ning starti minnes oli juba kuskil 16-18 C. Elasin kaasa ka ratastoolis 5le sõitjale, lobisesin Annika perega ning jälgisin nende laste tibu ja jaffa sõite. Tore oli. Päike paisis ja ilm mõnusalt suvine.
Siis läksin stardikoridori, kiibi ja numbriga nr 225, kiiver peas ja vaim valmis, sest olin trenni teinud suve jooksul ja teadsin ette mida on rajal ees oodata. Aga ikka olid need esimesed kolm kilomeetrid sellised, mis mu päris ära küpsetasid. Tirisin oma jalgratast mägedest üles mööda liiva ja kui juba mitmendal mäel tundus, et edasi ei jõua. No mis teha, kui need minu käekesed nii nõrgad on, et pole rammu. Siis ilmus kellegi tugev mehekäsi, kes haaras minu ratta lenksust ja mitu meetrit ratast ülespoole toimetas. Olen lõpmata tänulik sellel spordimehele. Jõin oma spordijooki ja kimasin omas tempo. Viisakusest lasin paljud mööda ning vaatasin, et rajal püsin. Ajas hingeldama ja ähkima, palav hakkas,kuid lohutasin ennast, et metsa sees on ka languseid ja siledat teed, millel saan puhata. Laskumised olid ka mõnes kohas päris karmid, kuid ratta seljast ma maha ei tulnud. Kord juhtus nii, et minu ees sõitis üks naine noore tüdrukuga koos, juhendas teda ja kui me siis kolmekesi ühelt mäenõlvalt jälle laskusime, siis võttis see neiu hoo nii maha, et mul polnud muud teha, kui pidurit vajutada. Kahjuks viskas see ratta risti ja panin jala maha, et mitte teisele rattale otsa põrutada. See oli valus laks pedaalilt parema sääremarja pihta. Kodus muigasin, et mul läks isiklik abs  tööle. Viimased kilomeetrid läksid juba libedamalt, vaid viimasel tõusul lohutas mind üks naisrattur, et see on viimane tõus enne lõppu. Mööda metsateid, küll lahtisel kruusal, mullal ja veidike ka asfaldtil sai sõita aga lõpuks ma finišisse jõudsin. Jüri veel küsis, et kuidas oli ja minu esimesed sõnad olid, et parem, kui eelmisel korral. Sain medali kaela ja kotikese joogi ja magusaga ning läksin velotrekile oma aga uurima. See oli 43:03 ehk ligi 7 minutit parem (kõvem!) kui eelmisel korral, sest siis oli aeg 0:50:45. Ma olin 55. naine 70st lõpetajast, üldkokkuvõttes 233/256st lõpetajast. 
Kiidan Arkot, kes mu Piritale viis ja peale sõitu ka koju tõi ning Jüri Ratase tiimi, kes võistluse korralda,s raja tähistas ning kõik sujus. Kõige keerulisem oli jalgratast autosse mahutada. Kuigi oli pusimist aga see õnnestus kahel korral. 





Kui enne sõidualgust küsisin meditsiinitöötaja järele, siis sain teada, et kiirabi pole saabunud ja kiirabiautot on oodata kella 11:15ks. Seda ma ei vajanud, vaid küsisin pabertaskurätikut ning pesin oma marrastust veega. Sellest piisas. Öösel oli nii valus pöörata ja magada. Eriti andsid tunda õlad ja jalad aga ma ei kukkunud rajal, vaid sõitsin 10 km läbi. Edukalt ja olen rahul. Tulemused on nähtavad siit.http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2014/140906_10km/
  

Kommentaare ei ole: