Seenelkäik

Eile siis saime lõpuks aega ja ilma, et minna seenele. Arko lubas viia ja sõitiski metsa. Iga algus on raske, nii ka meil selle õige seenekoha leidmisega. Kuid kui lõpuks autost välja sain, siis ka kummikutes mööda metsa jooksu pistsin. Ja siis neid seeni muudkui tuli ja tuli, sai ämber täis, kilekottigi nii palju, kui tassida jaksasin. Arkol oli muidugi igav autos passida, sest kuhu sa ikka selle ratastooliga okaspuude vahel sõidad. Aga tema kiituseks olgi öeldud, et ta ei virise ja kui mina Saaremaal usin ja tubli olin 2 ratastoolismehe abistamisel ja kaardistamisel, pildistamisel, siis oli minu seenelkäik nagu tasu hea töö eest. Seeneliste autosid olid teeääred täis.
Õhtul siis puhastasime seeni. Arko kommenteeris, et see on lausa ahnus, kui nii palju seeni koju tassida. Mina kostsin vastu, et see on looduseand ja seda tasub koju tarida. Samas uurisin kodus mõnda seeneliiki, kuid süüa neid ei julgenud ja kuna vanem poeg ka maale oma vanavanematele külla läks, siis viis ta mu seeneraamatu kaasa. Viskasin need mõned seened minema, sest parem karta, kui kahetseda. Seenemürgitus on kole, olen seda elus korra 11aastaselt põdenud ja rohkem enam ei taha.

Seeni tuvastasin loodusmuuseumi virtuaalse seene lehe abil.

Tegin õhtusöögiks keedukartulit tilliga ja seene, sibula, soolapeekoni ja paprika kastet. Siis puhastasime seeni edasi ja keetsime ja kupatasime. Männitriisikad paniin ööseks likku vannituppa ja nende tegemise lõpetasin alles täna. Alguses ei viitsinud aga kui valmis oli ja purkides ning sügavkülmas, siis oli ikka hea tunne ka. Aga metsa tahaks veel seenele minna.

EMSLi suvekoolist ja lapsukesest

Nii kiiresti sai selgeks, et lapsukesega kõik suhtleiselt hästi korras ja reede pärastlõunal käis Arko ja tõi poja koju. Nüüd istub laps veel kolm päeva kodus ja turgutab ennast. Enamasti kodus televiisori ees ja minimaalselt ka arvutis. Tal juu igav, sest õue ei saa. Eile veel käisid sõbrad ja sugulased teda vaatamas, kuid Arko võttis ka need, kes auto peale mahtusid, Lastehaigla juurest kaasa ja tõi koju. Artid otsustasid, et esmaspäevast peab kooli minema ja nädala pärast käik perearsti juurde. Saab niitidest lõuaotsast ka lahti. Haavad juba paranevad. Lõpp hea, kõik hea. Positiivne on see, et Imregi sai koolitatud lisaks minu Eesti Mittetulundus ja Sihtasutuste Liidu suvekoolile. Nüüd meil üks inimene veel juures, kes Arko 1. korruselt õue ja õuest 1. korrusele ja tuppa abistamisega hakkama saab. Tubli suur mees juba ja oskab küll. Eriti veel siis, kui Arko nii hea koolitaja ja õpetaja on.

Mina, lapsevanemana, istusuin EMSLi suvekoolis. Toimus sel aastal Raudjalal. Hästi ilus looduskaunis koht. Lisaks headele mõtetele, tarkudseteradele saime palju kosutavat metsaõhku, sauna ja lakas magada. Laka pealne oli hästi lahe, nagu hobuse latrid reas, mine ja poe pessa magama. Uni tuli peale südaööd ja oli kosutav. Igalt koolituselt ja töötubadest leidub tarku mõtteid. Eks siis saabki neid hilisemas töös kasutada. Uus oli ka vabatahtliku passi esitlus ja kirjeldus. Üllatavalt palju oli noori inimesi, kes kõik koos ühtse seltskonnana positiivsed ja rõõmsad oid. Maastikumäng ja hea söök jäid ka meelde. Aga pärast suvekooli lõppu läksime koos Evelyga seenele. Sain üle poole ämbri täie seeni, nüüd puhastasin ja keedan neid. Koju tulles ootas köögis Arko tehtud soe söök: keedukartul ja lõpmata hea seene sibula hapukoore salat. See oli veelgi parem kui suvekooli söök, sest nälg oli kella 8 ajal õhtul suur kallal.

Minge te kõik seenele!

Näiteks kukeseenele... Kui rannailmale pole lootust ja pilvitab, siis on parim ettevõtmine metsa minek. Kui ma oma tuttavatele räägin, et käin koos Arkoga seenemetsas, siis järgneb üllatus ja jahmatus. Kuidas ometi saab ratastollis inimene metsa seenele. Vastus on alati, et autoga.

Ega siis tema seeni korja, tema töö on seenelised metsa transportida, seejärel täita võimalikult asjalikult seda ooteaega, mis kulub seeneliste ootamisele. Eks temagi siis loeb, vaatab loodust või hakkab helistama ja küsib, et noohh kas seeni ikka on? Eilegi lasin ennast sellesse väiksemasse metsa viia, kuid peale tuiamist ja 4 seenega auto juurde jõudes, hakkasin mina oma lillelistes kummikutes jalgu trampima. Ja oligi minu võit, sest esimest korda mitmete astate jooksul viis Arko mind suurde seenemetsa ja oli seal tõepoolest kukeseene saak suurem. Saigi kukeseene hakkliha kastet värske keedukartuliga. Maitse hästi ja läbi akna saime jällegi vihmasadu nautida. Tegelikult tahaks juba päikest ja rannailma.

Minge ka seenele või mustikale või stressi maandama. Mõjub hästi, eriti kõndimine ja linnulaul.