31. jaanuar 2014

Arvamus: Hariduslikest erivajadustest: mõistetest, statistikast ja tulevikusuundumustest

Lisan Õpetejete lehe artikli siia 31. jaanuar 2014 Tiina Kivirand haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna nõunik

 Hariduslikest erivajadustest: mõistetest, statistikast ja tulevikusuundumustest

Sõnapaar „hariduslik erivajadus” on muutunud igapäevase keelekasutuse osaks ja ka rahvusvaheliselt omamoodi ametlikuks terminiks, mida kiputakse erinevalt tõlgendama. Eri riikides käsitletakse mõistet erinevalt. Üldine tendents on aga, et kui veel kümmekond aastat tagasi seostusid sellega eelkõige puuded, siis nüüd mõeldakse hariduslike erivajadustega õpilaste all kõiki, kel ühel või teisel põhjusel on oht jääda kõrvale võimetekohasest haridusest.
Ka Eestis on jõutud kokkuleppele, et hariduslikku erivajadust käsitatakse laia mõistena. On päris tavaline, et õigesti koostatud õppekava puhul tekib ligikaudu viiendikul õpilastest õpingute vältel takistusi või probleeme, mistõttu vajavad nad ajutist või pidevat täiendavat toetust.
Põhikoolis on see igapäevane, et õpetajad kohandavad õpet klassis vastavalt õpilaste võimetele ja erivajadustele. Eesti kool ja õpetajad on saavutanud hariduslike erivajadustega õpilastega häid tulemusi. Kui tosin aastat tagasi oli meil suur hulk õpilasi, kes ei täitnud koolikohustust või jäeti klassikursust kordama, siis selles on olukord tunduvalt paranenud. Ka PISA tulemused kinnitavad, et meie põhikoolides tehakse suurepärast tööd õpilastega, kel mingitel põhjustel esinevad õppetöös raskused. Aastast 2006 kuni aastani 2012 on probleemide hulk vähenenud ning tippude arv tõusnud.
Kõikidest hariduslike erivajadustega õppuritest vajab vaid väike osa väga spetsiifilist ja ressursimahukat eriõpet. Need on eelkõige raske puudega või käitumishäiretega lapsed. Kui statistiliselt on Eestis hariduslike erivajadustega õpilasi üldharidussüsteemis tervikuna ca 18%, siis tegelikult õppe eritingimusi vajavate laste osakaal on sellest 4%. Eestis on raskemate hariduslike erivajadustega õpilastele kujunenud välja eriõppe korraldus ja erikoolivõrk, kuhu riik plaanib lähiaastatel investeerida, et seda korrastada.
Statistika võrdlemisel peab olema hoolikas
Eri maade hariduslike erivajadustega õpilaste statistika võrdlemine ei ole veel eriti usaldusväärne, sest pole samasuguseid definitsioone ning tihti mõõdetakse erinevaid asju. Seni ei ole OECD ega isegi Euroopa eriõppe ja kaasava hariduse agentuuri liikmesriikide vahel jõutud kokkuleppele, milliste määratluste alusel andmeid kogutakse. Moondunud pilt tekib siis, kui mingeid statistilisi näitajaid kasutatakse kontekstiväliselt. 17. jaanuari Õpetajate Lehes kirjutab Ene Mägi, et liiga suur hariduslike erivajadustega õpilaste arv Eestis tekitab muret, ja võrdleb meid Soomega.
Agentuuri ja rahvusvahelise võrdlusandmete fookuses on muidugi eelkõige puudega õpilased ja nende kaasamine tavakooli. Euroopa agentuuri viimaste andmete põhjal on Soomes eriõppe tingimusi vajavaid hariduslike erivajadustega õpilasi 8%, Eestis 5,9%. Samas on Soome lisanud kommentaari, et täiendavat tuge pakutakse veel 23%-le õpilastest. Siinkohal tundub, et oleme Soomega üsna sarnased. Kurvem on Eesti ja Soome võrdluspilt aga hoopiski siis, kui vaatleme raskemate erivajadustega õpilaste eraldamist eakaaslastest või tavakooli klassi kaasamist. Soomes on kaasatud 54% selliste erivajadustega õpilastest, meil vaid 17%.
Olulisem on, et kõik õpilased saaksid oma arengus parimal viisil tuge ning eriti see, et võimalikult paljud õpilased – ka puudega õpilased, kel kodus on vajalikud tingimused – saaksid õppida elukohajärgses koolis ja elada kodus.
Ideaalis terendub tulevikupilt, kus me ei pea õpilasi märgistama kategooriate alusel hariduslike erivajadustega ja nn tavaõpilasteks, vaid kõik õpilased moodustavad haridussüsteemis terviku ning vajadusel saavad kõik need, kel õppimises mingid takistused või probleemid, vajalikku abi ja tuge õpetajatelt või koolis töötavatelt tugispetsialistidelt.
Haridus- ja teadusministeeriumis on töötatud välja hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon, mis määratleb edasised arendussuundumused järgmiseks kaheksaks aastaks, et toetada koole ja õpetajaid kõikide õppuritega toimetulekul.
Parimad lahendused sünnivad õpetajate ja tugispetsialistide koostöös
Nii nagu E. Mägi väidab, on logopeedi kui tugispetsialisti osatähtsus tavakoolides võimendatud. Praegu on tavakoolides tõesti selline olukord, et tugispetsialistidest töötab kõige enam logopeede. Ajalooliselt on nii kujunenud, et Eesti eripedagoogika arenedes koolitati pikki aastaid spetsialiste, kes said ühtlasi nii erikooli õpetaja kui ka logopeedi kutse. Kuna eripedagoogi rolli tavakoolis ei osatud tähtsustada ning lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilastele oli abi hädasti vaja, hakati tänuväärselt neid spetsialiste koolides rakendama.
Sisuliselt tegelevadki tavakoolides töötavad logopeedid enamikul juhtudel lugemis- ja kirjutamisraskuste korrigeerimisega. Ettevalmistuse selleks on saanud ka kõik eripedagoogid. Tavakoolides õppivate hariduslike erivajaduste õpilaste probleemid ja vajadused on aga laiaulatuslikumad kui vaid logopeedilised. Seetõttu räägime komplekssest eripedagoogilise abi vajadusest ja eripedagoogi rolli suurendamisest koolides. Logopeedide osatähtsus on oluline eelkõige koolieelsetes lasteasutustes ning raskete kõnepuuetega õpilaste puhul.
Hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisel on lisaks eripedagoogile oluline ka sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi teenuse kättesaadavus. Tuleb aga arvestada, et koolides töötavad tugispetsialistid ei ole imeinimesed, kes suudavad kõik probleemid ise lahendada. Lisaks täiendavale individuaalsele või rühmatööle hariduslike erivajadustega õpilastega on vähemalt sama tähtis, et tugispetsialistid ja õpetajad teeksid koostööd.
Arvestades Eesti demograafilist eripära, pole mõeldav, et kõikides koolides töötaksid kohapeal kõik tugispetsialistid, sest paljudes koolides on nii vähe õpilasi, et raske oleks isegi 0,1 koormust pakkuda. Et pakkuda vajalikku nõustamisteenust, on loodud maakondlikud õppenõustamiskeskused, mis keskenduvad eelkõige väiksematele koolidele, mida on Eestis enamik. Järgmisest kooliaastast võtabki riik suurema vastutuse teenuste mahu suurendamise, kvaliteedi arendamise ja keskuste ülalpidamiskulude osas. Ühtlasi koordineeritakse maakondlike keskuste kaudu kooli tasandi tugispetsialistide kättesaadavust väiksematele, kuni 350 õpilasega kohalikele omavalitsustele.
Endiselt jätkub ka vaidlus, et riik on kohalikele omavalitsustele pannud uusi kohustusi ega täida kokkuleppeid. Selguse mõttes tuleb taas korrata, et koolis töötavate tugispetsialistide rahastamine on olnud kogu aeg koolipidaja kohustus. Sellisel moel on see kehtinud üheksakümnendatest ning viimase seadusemuudatusega võttis just riik juurde kohustusi seoses õppenõustamiskeskuste arendamisega.
Riigi kohustus on tagada koolidele võimalus tellida vajalikku nõustamisteenust ning samas garanteerida spetsialistile täiskoormus. Teine eesmärk on arendada nii õpetajate kui ka tugispetsialistide professionaalset pädevust – sinna kavatsetakse panustada Euroopa sotsiaalfondi uue perioodi rahast ja muudest välisvahenditest.
Veel jaanuari jooksul kuulutatakse välja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi programmi „Riskilapsed ja -noored” avatud taotlusvooru „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis” taotluskutse. Ka see aitab arendada kaasavat hariduskorraldust ning suurendada koolide, nõustamiskeskuste ja kohalike omavalitsuste töötajate suutlikkust toetada hariduslike erivajadustega õpilasi.


Kommentaare ei ole: