20. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 15

14. päev - 5.08.2013.
Mäed ja Milano. 
Õhtuks jõuame mägedesse, mis on 875 m kõrgusel. Vaade on enne päikeseloojangut müstiline ja kuna avastame ja sellise lahingupaiga, siis turnin treppidest üles ja asun seda uurima. Teisel pool teed on ka selline kabelisarnane väike hoone, kus üks vanem härra küünalt süütamas käis. Mägede külgedel on karjaaiad, kuid loomi me ei näe. Samuti ei õnnestunud meil eile õhtul leida söögikohta, sest kõik olid suletud nii varasel tunnil ja ma olin isegi Arko nõusse saanud, et läheme hiinatoitu sööma. Sel korral lihtsalt pikniku tee ääres, sest söögikohta leida ei õnnestunud ja sõime oma tagavarasid eelviimast lihakonservi koos 2 mugulsibulaga. Tundub, et selle reisiga oleme pidevalt dieedil aga mitte nälgas. 
Mägedes kohtame vaid turiste ja meist mööda sõitvaid autosid, sh vilkuritega politseimasinad, mis ööpimeduses kedagi taga ajades mööda kihutavad ja kaovad mägede taha. Parkla kõrval on ka üks puhkeplats hütiga aga normaalne koht ning mäed mulle meeldivad. Mägedes on öö jahe ning sunnib mind lisa tekki otsima ja hommikul on ainult 22 C sooja. Pakime oma laagri kokku ja alustame sõitu Milano suunas. Mägedes avastame ühe kena kohviku, kus joome kohvi ja sööme crossante. Nii lahe maantee äärne koht  ja Milanoni on umbes 155 km. Siis satume mägedes ummikusse ja istume seal ummikus 45 kilomeetrit. Lihtsalt seisame ja siis liigume aga teed on siin heas seisukorras ja joonitud. Itaallased panevad igale suuremale sillale nimeks viadukt ja siis need on nummerdatud. Ummikue põhjuseks oli teetööd, sest mõnest kohast oli vaja teeserva laiendada ja siis pidi ühe rea sulgema ning meil ei jäänud muud üle kui oodata. Välismaalasi tervitatakse "tuututamisega", sest kui võõras number ja normaalselt tahad kurvilistel teedel kulgeda, siis kohalikud leiavad, et võõra numbriga autod on piduriteks ja annavad aina pasunat ka siis kui seisame valgusfoori taga või sõiduradu vahetades. Prantsusmaa liiklus oli tihedamaga Itaalias on jalakäijad tormakamad, kohe autoteele ja alustavad suvalistes kohtades teed ületama, seda ka keelava fooritulega. Meenub veel, et Prantsusmaal olid jalakäijate foorid sellised kitsad ja nii kehvasti märgatavad, et mul oli suur tegu, et üldse nähe, kus on jalakäijate foorid ja mis värvi tuled seal on. eks arvestasin siist teiste liiklejatega ja kui kultuurne Arko teed hakkas ületama, siis lihtsalt sammusin kaasa. Enne seda siis Arko seletas valju häälega, et punane ja nüüd roheline. Prantsusmaal on pikalt autojuhtidele kollane tuli enne punast ja seda teavad ja kasutavad autojuhid hästi ära. 

Milanosse jõuame keskpäeval ning termomeeter näitab +38 C varjus. Jalutame linna vanima toomkiriku ette platsile, mis kannab nime Piazza Duomo ja imetleme seda arhidektuuri. Tagant järele targutades on mul kahju, et me siiski sinna kirikusse sisse ei läinud. Oleks võinud aga läksime hoopis kaubatänavale kuulsate moebrändidega tuvuma. Prada jne nii meestele kui naistele eraldi poed ning uudistasin ka Swarowsky kristalle ja ehteid, kellasid, milledele olid allahindlused -50% ja hinnad olid kõigest 250 eurost ülesse poole aga ikka ei raatsinud selleks raha kulutada. Nüüd on Viru keskuses ka sama pood. Moepealinnas liiguva ringi lisaks rikastele ja kõrgmoodi kandvatele inimestele ka palju turiste ning suurel hulgal kerjuseid. Külastasime ka ühte suurt kaubanduskeskust, milles ekslesime liftidega, sest majaplaan näitas, et 7.korrusel on pood ja söögikoht aga kuna oli parajasti keskpäev, siis see oli nii paksult täis ärimehi, et uudistasime parem toiduosakonnas. Näitasin Arkole ühte hirmkallist kristallidega veepudelit ja tema arvas, et ei ole võimalik, et keegi on nõus veepudeli eest sellist hinda maksma, milleks oli 89 eurot. Ahhaa on mõnel veepudelil lausa kullahind! Mul oli nii suur janu seal tänavatel jalutades sellest kuumusest, et käisn jäätisekohvikust vett ostmas, mille 0,5 l pudeli eest tuli välja käia 1,5 eurot. Lõunat sõime tänavarestoranis ja see seenerisoto parmesani juustuga maitses meile. Eriti lahe oli, et klaasid olid laudadel kummuli, et tolmuseks ei läheks ja kui istusime, siis keeratu klaasid õiget pidi ja need saiakesed, mis lauda toodi lõhnasid nii imeliselt, et oleks need seal samas enne risotot apelsinimahlaga alla kugistanud. Jalutasime linnas ja päris lahe linn, kuigi tutvumiseks jäi vähe aega. Kõht täis jalutasime auto poole, et jätkata koduteed Austria suunas. Mis tegelikkuses juhtus oli see, et me imetlesime koske ja sellest kirjutan hiljem. 

 






Mälestusmärk lahingus hukkunutele.


Onju lahe vaade o kõrgustest Arko poole, mäenõlvade taustal.
Mõni meist peab ka autot valvama, kui mina ringi jalutasin aga ma polnud kade ja tegin pilte ka..
Selline jalapuhkamise nurgake.
Mäed ja tunnelid.


Hommikukohvil. Vaadake selle tassi sees on tilk kohvi ja seda nimetatakse Itaalias normaalseks kohviks!



Täiesti tavaline on, et all on poekesed ja üleval on elumajad.
 Milanos.

 See on minu lemmikpilte sellest reisist. Nii kena purskkaev ja ilus ümbrus.
 Sellised kiiruskaamerad olid teeäärtes.
 Vahvaid tramme kohtasime.


 Arko toomkiriku ees.

 Tuvi tädid ja onud.


 Ohhoo millised poed ja millise hinnad...


 Mahl ja vesi ja saiakesed ja Arko küsib, et kus mu risoto on???
 Tore on laua ääres istuda ja sööki oodata.
 Risoto seente ja parmesaniga. Maitses hästi.




 Uuemaid tramme nägi me ka.



 Sellised lahedad tunnelid, millest läbi sõitsime.
Mäed, mäed...

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...