28. juuni 2009

SDE Valimisprogrammi tutvustus 2007

Tiia Tiik Kandidaat nr. 853
Olen sündinud 1969.aastal Tallinnas. Lapsepõlv möödus koos õdedega Kalamajas, edasi koolitee Lasnamäel ja keskharidus Tartus, kus õpetati nägemispuudega lapsi. Olen lahutatud, kahe poja ema. Inimene õpib kogu elu. Hindan haritust ning seetõttu pean meeldiva töö ja huvipakkuva elu aluseks enesetäiendamist. 2007.aasta kevadel saan kõrghariduse sotsiaaltöö alal ja aastast 1999 töötan Tallinna Puuetega Inimeste Kojas projektijuhina. Minu huvideks on tantsimine, lugemine ja sport. Elades mere äärses Tallinnas meeldib mulle vabasid hetki veeta looduses ja mere ääres jalutades või jalgrattaga sõites. Riigikokku kandideerima ajendas mind rahulolematus Eesti sotsiaalpoliitikaga. Eestis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud sotsiaalhoolekandele eraldatavad rahalised vahendid, kuid toetustest on vähe, et olukorda parandada ja teenustele mõeldud raha on ebapiisavalt. Kuna hinnanguliselt on 10% riigi elanikkonnast puuetega inimesed, siis kaasnevad kulutused abivahenditele, teenustele, pensionidele ja toetustele. Olukorras, kus töötus on asendunud tööjõu puudusega, tuleb kaasata puuetega inimesi ja laste vanemaid. Just see sihtgrupp on kaotanud konkurentsivõime ebapiisava hariduse, oskuste ja teadmiste osas meie kiiresti muutuval tööturul. Vajadus on nõustada inimesi ja korraldada psühholoogilisi koolitusi motiveerimaks puuetega inimeste töötamist; teha kättesaadavaks abivahendid, eriti arvutid ja interneti püsiühendus. Selleks, et puudega inimene saaks haridust ja tööd, on vajalik tagada piisavalt rahastatud taastusravi ja rehabilitatsioon, kohene nõustamisabi traumajärgselt või vahetult peale puudega lapse sündi. Vaja on arendada kesk- ja kõrghariduse kättesaadavust ning muukeelsele elanikkonnale eesti keele õpet ja e-õpet. Selleks tuleb muuta täiend- ja ümberõpe paindlikumaks, eriti peale haigestumist või traumat. Töötamise võimalus peab olema kaugtöö, osaajalise või täisajaga tööna ning riik kompenseerima puudega inimese tööga seotud kulutused tööandjatele ja puudega inimesele. Probleemiks on rehabilitatsiooniteenuste ebapiisav rahastus või inimesed, kes loobuvad ravist, suutmata maksta rehabilitatsiooni- ja meditsiiniteenuste ning kaasnevate kulutuste (transport, eriarstide visiiditasud, ravimid) eest. Erinevates omavalitsustes tõlgendatatakse toetuste määramise süsteemi erinevalt ja nii ei jõua rahaline abi inimesteni. Toetuste maksmisel arvestatakse kogu perekonna sissetulekut ja hoolekandeseadusest tulenevat kohustust saada abi vanematelt või täiskasvanute puhul lastelt. Põhjamaade eeskujul peaks arendama teenuseid ning kujundama eluaseme poliitikat nii, et ehitada erinevaid noorte- ja eakatekodusid, kus puuetega inimestel oleks võimalik elada ja puudest tulenevalt ka toetavaid teenuseid kasutada.

Kommentaare ei ole: