28. juuni 2009

Liikumisvabadus Tallinnas trolli- ja bussikasutaja pilgu läbi.

Artikkel on koostatud 07,2006 liikumisvabaduse portaali: www.liikumisvabadus.invainfo.ee

Sissejuhatuseks:
liikumisvabadus on see, kui saan olla sõltumatu teistest ja mul on võrdsed võimalused ning samas oskused Tallinna keerulises liikluolukorras iseseisvalt toime tulla.

Kõigepealt on vajalik iseendale selgeks teha, millal, mille ja kellega on soov sõitu minna. Seejärel on vaja kas interneti sõiduplaanist (www.tallinn.ee) kollasega tähistatud kellaaegu uurida või peatustes vaadata kastidega ümbritsetud kellaaegu, mis on viiteks madalapõhjaliste busside-trollide väljumisele. Viimane tegevus võib olla raskendatud või lausa võimatu, sest sõiduplaanid pole eriti loetavad oma väikese kirja tõttu ja on paigutatud kõrgele. Kummaline – kellele ja miks nad on 1.65 m kõrgusel, kus nad lisaks ratastoolikasutajatele on raskesti loetavad ka lastele ja väikesekasvulistele vanuritele. Tallinnas on see hea asi, et trolle liigub tipptunnil iga 5-7 minuti järel. Sellest pole aga ratastoolis seiklejale suurt abi, sest enamus trolle ja busse pärinevad veel paarikümne aasta tagant ja neile on ligipääs on takistatud. Kolm astet trollile tähendab mitme oskamatu inimese füüsilise abi vajadust, aga sellel on omad ohud ja parem karta kui kahetseda. Väljaspool Tallinna elavatele inimestele on jäänud mulje, et pealinnas on kõik asutused, transpordivahendid ja kõnniteed oluliselt parema ligipääsetavusega. See peab paika, kui võrrelda olukorda 10 aasta taguse ajaga või mõne muu Eesti linna või külaga. Mõeldud tehtud ja kui kellaaeg valmis vaadatud, siis tuleb kindla peale minna ning pigem varem kohal olla. Paljud peatused on korras, aga takistuseks võib saada trollijuhtide hooletu ja üleolev suhtumine klientidesse. Näiteks: troll sõidab ratastoolikasutajast peatusest lihtsalt mööda, avab uksi posti, prügikasti, lumehunnikute taga, jätab kõnnitee ja trolli vahele üle 20 cm, pargib peatustes viltu.

Madalapõhjalise trolli tunneb ära juba eemalt - vanad trollid on heledad ja kõrgemad, aga madalapõhjalised trollid on toonitud klaasidega ja madalamad. Bussidega on see probleem, et liikvel on ka pool-madalapõhjalised bussid, mis kaugelt tunduvad uued ja madalad, kuid alles peatussesse jõudes selgub, kas ukse juures on astmeid või on tegu madalama transpordivahendiga. Trolli sissepääsemine on parem ja mugavam keskmise ukse kaudu. Bussi pääseb ainult esiuksest, kus on kohe tõus ja kitsukene vahekäik. Abi peale lootma jääda on üpris naiivne lootus, sest paljude kogemuste põhjal on abi pakutud vaid paaril korral. Paratamatus on ka see, et trollid võivad liinilt remonti minna ja asendustrollina saadetakse marsruudile madala asemel kõrge liiklusvahend. Sarnane olukord on ka bussidega. Samas, kui juhtida bussikoondise ja trollipargi ametnike tähelepanu (NB! Kindlasti kirjalikult!) kitsaskohtadele, siis järgneb kohene reageerimine paremuse suunas. Nii näiteks korraldati möödunud aasta sügisel kiirkursus trolliijuhtidele, mille tulemusel paranes osade trollijuhtide arusaam ja hoiakud. Kehvem olukord on madalate bussidega, sest neid on vähem ja piirkonniti vägagi ebaühtlaselt erinevatele liinidele jaotatud. Näiteks liiguvad Lasnamäele keskmiselt kolm madalapõhjalist bussi tunnis, kui Astangule läheb samas vahemikus 1 madal buss 1-1.5 tunni kohta, Pirita, Muuga ja paljudel teistel suundadel on liikluses eranditeta kõrged bussid.

Oleme pööranud bussikoondise tähelepanu sellele, et lisaks puuetega inimestele on mugav ja hea kasutada madalapõhjalisi liiklusvahendeid ka eakatel, kärude ja väikeste lastega emadel, seda ka õhtuti ja nädalavahetustel, mitte ainult päevasel ajal. Asi muutub vähehaaval paremuse poole. Palju aega kulub ootamiste peale, sest kui Mustamäelt saab kesklinna trolliga, siis võib järgmise trammi või bussi peale ümberistumiseks oodata kümneid minuteid. Pole lootustki ühistranspordiga õigeaegselt tööle pääseda, samuti kooli või huvialaringi...

Meie karmis kliimas ei saa riskida pikaajalise ootamisega peatustes, teadmata, kas märgitud kellaajal sobiv transpordivahend saabub või ei. Talvel on probleeme peatustesse jõudmisega – põhjuseks tänavate koristamatus, ära lükatakse ära suured hanged ja lahtine lumi, kuid väikest lund ja lahti tallatud saasta ei vaevuta rookima. Kevad ja suvi on head aastaajad lihtsalt jalgsi liikumiseks, ka abistaja leidmisel on oluliselt paremad võimalused. Transpordivahendist väljumisega on oluliselt kehvem olukord, sest kaasreisijaid lihtsalt ei huvita, kas ratastoolikasutaja saab ja jõuab trollist välja või mitte. Seetõttu on soovitatav vajutada enne peatust stoppnuppu, andes niiviisi märku väljumise soovist. Probleem selles, et tihti kasutavad sõitjad invakohti seisukohtadena ja pole ruumi kuhu seisma jääda, kust kinni hoida.

Tihti arvatakse, et liikumispuudega inimene on ka vaimupuudega ja kõnetatakse abistajat – näiteks õpetas sügisel trollijuht mulle, kuidas nuppu vajutada. Peale stoppnupuga märguandmist väljus trollijuht rooli tagant, tõstis plate peatuses välja ja moodustas väljumiseks kaldtee. Olukord paraneb kiiremini, kui on ühistranspordiga liiklejaid – see aitab mõista kaasreisijatel, bussijuhtidel, et puuetega inimesed on võrdsed teistega koos oma soovide, vajaduste ja harjumustega. Kokkuvõtteks tuleks inimesi julgustada rohkem kasutama ühistransporti.

Mida enam on julgeid ja aktiivseid puuetega inimeisi, siis seda paremini areneb transporditeenus liikumispuudega inimeste jaoks. Meil on rohkem liikumisvabadust ja linnal rohkem raha, sest invatransporditeenus (invataksod) on alati kallim, kui sõita madalapõhjaliste trollide, trammide ja bussidega. Bussi- ja trolliliiklust testisid ja pildistasid, Tiia Tiik ja Arko Vool

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...