28. juuni 2009

Põmm, pihta sain!

Põmm, pihta sain!
Pere ja kodu 8,2002. Tekst: Signe Leesmann

Väikestele poistele meeldivad relvad.
Meeldib paugutamine, sihtimine ja tabamine. Vanemad on teist meelt – äkki teeb liigne relvahuvi lapse vägivaldseks? Erinevaid mänguasju, nende seas ka relvi ja sõjamänge, Tiia Tiik oma poegadele Imrele (10) ja Renele (7) keelanud pole, ehkki ta ise vägivalda ei poolda. “Kord avastasin, et sahtlist olid kadunud kõige suuremad lauanoad,” räägib ta. “Ei tea, milleks poistel neid vaja läks, igatahes väitsid nad, et mängisid kangelast.” Muidugi ehmatab selline asi iga ema, kuid Tiia tookord suurt numbrit ei teinud – mis sest tagantjärele tarkusest ikka. Mängupüstoleid, vibusid ja mõõku armastavad Imre ja Rene juba teisest eluaastast peale. Millest selline huvi? Ema Tiia meenutab, millest see alguse sai: “Poisid elasid siis suviti maal ja olid ninapidi koos endast kümme aastat vanemate poistega. Suuremate laste kirg metsavennamängude vastu nakatas ka Imre ja Rene.” Siiani on Tiia sõnul kõik hästi läinud. Mis kõige tähtsam, poisid teavad ja arvestavad, et inimese pihta sihtida ei tohi. Mängurelvadega mängimises ei näe midagi halba ka psühholoogid. Seda seni, kuni mäng pole muutunud vaenulikuks. Psühholoog Kadi Liik ütleb, et laps võib käituda oma eesmärgi saavutamiseks vägivaldselt, ehkki eesmärk ise seda pole. Näiteks võtab laps teiselt auto ära, sest tema mängus on just see asi puudu. Ta ei kavatse teisele halba, ka ei pruugi temas olla pingeid.Psühholoogide sõnul viib lapse sõjamängude ja mängurelvadeni sageli agressiivsus, mille on põhjustanud vanemate käsud ja pahandamine. Teisisõnu – autoritaarne kodukord või selle vastand, liiga vaba ja minnalaskev kasvatus. Mõlemal juhul jääb lapsel puudu ema soojusest ja heast sõnast. “Kuid mitte ainult,” rõhutab Kadi Liik. “Vähemalt sama oluline on lapsega tema või kellegi teise vägivaldse käitumise põhjusi ja tagajärgi arutada. Tähtis on see, et laps teaks, miks temalt üht või teist käitumist oodatakse või miks keelatakse.” Mäng vabastab pingetest Agressiivsus peab välja pääsema, kui see on kord juba lapse sisse pugenud. Pingetest võivad vabastada teatud mängud, näiteks võib laps kujutleda mängides autoavariisid. Vahel pole sõjakas laps loomult agressiivne, vaid püüab teistega sarnaneda. Kui kõigil on püstolid, miks siis temal pole. Võibolla käiks laps muidu püstolitest ja mõõkadest suure kaarega mööda. Juhul, kui vanemale tundub, et teatud mänguasjad, olgu siis sõjariistad, autod või nukud, köidavad last liialt palju, soovitab Kadi Liik analüüsida kõigepealt iseenda käitumist. “Võibolla soosib vanem peamiselt ühte liiki mänguasju või tegevusi,” märgib ta. Laps mängib ühe asjaga siis, kui tal teisi pole. Kui tal on erinevaid mänguasju, eelistab ta paratamatult ühtesid teistele. Ja need, mis kõrvale jäävad, võivad armsaks saada mõne aja pärast. Samamoodi möödub ühel hetkel suur huvi agressiivsete mängude ja mängurelvade vastu. Lapsed jäljendavad telekangelasi Kui teleris jookseb populaarne multikas või seriaal, kus kasutatakse ohtralt relvi, võivad relvad ka laste seas mõneks ajaks suurt tähelepanu pälvida. Mõni laps on sellistesse filmidesse kiindunud aastaid, teine ühe aasta ning kolmas ei huvitu üldse. Pea alati saab vanem mõjutada last ja tuua tema ellu teisi väärtusi. Kas mänguasjade või uue tegevuse kaudu. Samuti võivad lapsed mängides jäljendada vanemaid lapsi või grupi liidreid, räägib psühholoog. Kust tuleb teadmine, mida relvaga teha? Tavaliselt televiisorist. “Lapsed jäljendavad telekangelasi,” sõnab Kadi Liik. Võitlusjanulised multifilmitegelased õpetavad väikesele vaatajale nii mõndagi: kuidas käsitseda relva, kuidas end kaitsta või saavutada jõuga oma tahtmist. “Teisalt muudab tohutu vägivalla hulk naha paksuks,” lisab psühholoog. Hiljem ei kohuta enam naljalt miski. Kuid olgu see tee, mida mööda laps mängurelvadeni jõuab, milline tahes, alati tuleks selgitada kohe alguses, mida relv tähendab ja kuidas see võib teistele haiget teha. Mängurelvade tootmist on kaalutud ka lõpetada. Ilmselt oleks see aga põrandaaluse äri algus. Seepärast on kõige mõttekam usaldada iseennast ja teha järeldus, mitu püssi peab lapsel olema ja mitu püssimeeste filmi võib ta nädalas vaadata. HALVUSTAMINE - OHTLIKUM KUI PLASTMASSIST TANK! 1970.–80. aastate Saksamaal peeti mitmeid arutelusid, kas keelustada sõjamänguasjad või ei. Paraku jäi see asi soiku, sest ei suudetud kokku leppida definitsioonis – kas veepüstol ja mõõk on piisavalt sõjakad ning kas sinna ritta kuuluvad ka džiipidega mängukaardid. Leiti, et isegi kui vanemad relvi ei osta, ehitavad lapsed püstoli legodest või sihivad üksteist näpuga, hüüdes: käed üles! Göttingeni Ülikooli psühholoogia õppejõud Hans Peter Nolting arvab, et isegi kui vanem sõjamängu kodus keelab, on tal seda naabripoiste juures raske teha. Targem oleks lastega rääkida, mis ema-isa sõjamängu juures häirib. Tänane päev soosib ka sõjakate rollidega mänge. Kindlasti tuleb enne mängu algust paika panna reeglid, näiteks – inimeste ja loomade pihta ei sihita. Püstol taskuraha eest Lõpuks otsustavad ikkagi vanemad ise, milliseid mänguasju osta. Lapsed peavad seda aktsepteerima. Samas peaksid nad olema vabad selles, mida oma taskurahaga teha, pakub psühholoog. Kui lapsele veepüssi ei osteta, võib ta ette kujutada, et krokodill on veepüss, või taskuraha eest ostetud püstoliga Winnetoud mängida. On arvatud, et sõjamängudes vabanevad lapsed agressiivsusest. Tõsi on siiski see, et ei saa olla vägivaldne ja veidi aja pärast suhtuda samasse asja ükskõikselt. Pingeid võib maandada küll poksides, kuid sama tulemuse võib saavutada ka marke sorteerides või soojas vannis lesides. Agressiivsust ei vähenda kujuteldav vastane, vaid tähelepanu kõrvalejuhtimine. Relv ei tee vägivaldseks Märgatavat seost sõjamänguasjade ja hilisema vägivaldsuse vahel pole psühholoogid tähele pannud. Selleks peavad lisanduma muud tingimused: näiteks kui lapsel on palju vägivaldseid kogemusi või kui ta usub, et on olemas vaid hea ja halb. Vägivaldsusele kaldub laps ka siis, kui ta kogeb iga päev kodus, et tugevam saavutab oma tahtmise.Määravaim on laste ja vanemate suhe, ja siin on vanemate halvustavad märkused ohtlikumad kui plastmassist tank. Tõsiseks muutub asi siis, kui jalgpall ja tavalised mänguasjad lapsele üldse enam huvi ei paku ning ta mängib vaid sõjamänge. Samuti juhul, kui laps alustab suhtlust sõnadega: ma lasen su maha! Võibolla tunneb laps end abitu ja allaheitlikuna ning julgeb lasteaeda minna vaid mängurelv taskus? Seegi on märguanne vanematele, et nõu tuleks pidada psühholoogiga. Allikas: Eltern 8/2002

Kommentaare ei ole: