Liikumisvabadus trolli- ja bussikasutaja kogemuste näol.

Märksõnaks võib öelda, et vabadus on see kui saan olla sõltumatu teistest ja mul on oskus iseseisvalt toime tulla keerulises Tallinna liiklusolukorras. Kõigepealt on vajalik iseendale selgeks teha, et millal, millega ja mis ajal on soov minna. Seejärel on vajalik kas Internetist sõiduplaane uurida aadressil www.tallinn.ee või peatustesse kohale minna ja vaadata, mida teostada on raske kui mitte võimatu, sest sõiduplaanid pole nähtavad oma väikese kirja ja kõrgustesse paigutamise tõttu – kellele ja miks nad on 1.70 cm kõrgusel, sest paljud lapsed, eakad on väiksekasvulised? Tallinnas on see hea asi, et trolle liigub tipptunnil iga 5-7 minuti järel aga sellegi poolest pole sellest ratastoolis seiklejale abi, sest enamus trolle ja busse pärinevad veel paarikümne aasta tagant ja neile ligipääs on takistatud, sest kolme astet trollile tähendab mitme oskamatu inimese füüsilist abi aga sellel on omad ohud ja parem karta kui kahetseda. Väljaspool pealinna elavatele inimestele on jäänud mulje, et pealinnas on kõik asutused, transpordivahendid ja kõnniteed oluliselt ligipääsetavad – tegelikkuses oluliselt paremkui võrrelda 10 aasta taguse ajaga või mõne muu Eesti linnaga, külaga. Mõeldud tehtud ja kui kellaaeg valmis vaadatud, siis on vajalik kindla peale pigem varem kui ajaliselt kohal olla. Paljud peatused on korras aga takistuseks võib saada trollijuhtide hooletu ja üleolev suhtumine klientidesse, sest troll sõites peatusest mööda, avades uksi posti, prügikasti, lumehunnikute taga, jättes kõnnitee ja trolli vahele üle 20 cm, parkides viltu. Abi peale lootma jäädes on üpris naiivne lootus, sest paljude kogemuste korral on abi pakutud paaril korral. Paratamatus on ka see, et trollid võivad remonti vajada ja asendustrollina saadetakse liinile madala asemel kõrge liiklusvahend. Sarnane olukord on ka bussidega. Samas kui juhtida bussikoondise ja trollipargi ametnike tähelepanu kirja teel kitsaskohtadele, siis järgneb kohene reageerimine paremuse suunas. Nii näiteks korraldati möödunud aasta sügisel kiirkursus trolliijuhtidele, mille tulemusel paranes osade trollijuhtide arusaam ja hoiakud. Kehvem olukord on bussidega, sest neid on vähem ja piirkonniti vägagi erinevate liinidele ebaühtlaselt jaotatud. Nii näiteks liiguvad Lasnamäele keskmiselt kolm madalapõhjalist bussi tunnis, kui Astangule läheb samas vahemikus 1 madal buss 1-1.5 tunni kohta, Pirita ja Muuga suunal on liikluses eranditeta kõrged bussid. Oleme pööranud tähelepanu bussikoondisele, et puuetega inimesed liiklevad ka õhtuti ja nädalavahetustel, mis tõttu ei saa võrrelda neid sülelastega, kes õhtuti ühistransporti ei vaja. Asi muutub vähehaaval paremuse pole. Palju aega kulub ootamiste peale, sest kui Mustamäelt saab kesklinna trolliga, siis võib järgmise trammi või bussi peale ümberistumiseks oodata kümneid minuteid. Ei ole mingitki lootust, et ise ühistranspordiga kasutada ühistransporti pääsemaks tööle, kooli või huviala trenni... Meie kliima on liiga karm, et riskida pikaajalise ootamisega peatustes, teadmata kas märgitud kellaajal madal transpordivahend saabub. Samuti talvel kui on probleeme peatustesse jõudmisega – põhjuseks tänavate koristus, sest lükatakse ära suured hanged ja lahtine lumi, kuid väiksema lume ja lahti tallatud saasta ei vaevuta rookima. Kevad ja suvi on paremad aastaajad ka lihtsalt jalgsi liikumiseks, ka abistaja leidmisel on oluliselt paremad võimalused. Väljumisega on oluliselt kehvem olukord, sest kaasreisijaid lihtsalt ei huvita kas ratastoolikasutaja saab ja jõuab trollist välja või mitte, mistõttu on soovitatav vajutada stoppnuppu enne peatust andes märku väljumise soovist. Probleem selles, et tihti kasutavad sõitjad invakohti seisukohtadena ja pole ruumi kuhu seisma jääda, kinni hoida. Arvatakse, et liikumispuudega inimene on vaimupuudega ja kõnetatakse abistajat – näiteks õpetas sügisel trollijuht mulle, kuidas nuppu vajutada, mis peale väljus trollijuht rooli tagant, tõstes peatuases plate välja, moodustus väljumiseks kaldteed. Olukord paraneb kiiremini, kui on ühistranspordiga liiklejaid – see aitab mõista kaasreisijatel, bussijuhtidel, et puuetega inimesed on võrdsed teistega koos oma soovide, vajaduste ja harjumustega. Kokkuvõtteks tuleks inimesi julgustada, sest kui on rohkem julgeid ja aktiivseid puuetega inimeisi, siis on meil rohkem liikumisvabadust ja linnal rohkem raha, sest invatransporditeenus on alati kallim kui kokkuvõttes sõita madalapõhjalisete trollide-, trammide- ja bussidega.