28. juuni 2009

Rõõm teeb nägijaks

Intervjuu minuga "Anne" nr. 9/2005 Tiina Laanem
Tiia Tiik (35) alustab juttu pea alati lausest: "Me just siin naersime, et…". Läbi naeru ja nalja suudab ta rääkida ka tõsistest asjadest - oma nägemispuudest, katsumustest elus ning tööst puuetega inimeste heaks.

Retsept 1: natuke rohelist muru, näpuotsaga mesilasi, paar pisikest plikat ja suure supilusikaga suvist ilma. Kokkusegatult = rõõm selle üle, mis olemas. Mesilased sumisevad rohelise muru kohal. Parajalt paksud ja maiad putukad. Muidugi - parajalt paksud üksnes nende jaoks, kel silmanägemisega kõik korras. Nelja-aastane Tiia ei näe neid üldse. Ta jookseb mööda muru ning saab mesilastelt nõelata. Kuni kooliajani on see väikse plika jaoks suurim tragöödia. Esimesse klassi minnes saab ta lõpuks prillid, mis paksud nagu pudelipõhjad, sest raamidesse mahutati -10,5 kangusega klaasid.

Tiia ja tema kaksikõde sünnivad ema kuuendal raseduskuul sügavalt enneaegsete beebidena. Haiglas öeldakse, et hommikuni nad ei ela. Aga võitlejavaimuga tüdrukud lükkavad väite ümber. Et edaspidiseks saab Tiia kaasa nägemis- , tema õde aga liikumispuude, ei vähenda nende elutahet."Väidetavalt olin esimese eluaastani täispime, ise ei mäleta, aga lähedased räägivad nii," selgitab pikemat kasvu ja sale Tiia. "Seitse aastat vanem õde ütles, et hakkasin üheksakuuselt käima ning hoidsin kõndides käsi enda ees. Enneaegsusest tingituna arenes silma võrkkest välja vaid osaliselt. Esimestel eluaastatel põdesin neli korda järjest kopsupõletikku ja kõiki teisi lastehaigusi ühtejutti."Muru peal jooksmine pakub tüdrukule kiuslikele mesilastele vaatamata tohutut rõõmu, sest annab vabadusetunde. Suurema osa koolile eelnevast ajast veedavad kaksikõed nelja seina vahel Kalamaja kööktoas lukus ukse taga, sest lasteaedu erivajadustega mudilastele pole. On nõukogude aeg. Vanematel ei jää muud üle, kui tööle minna, lapsed luku taha koju jätta. Pärastlõunal tuleb koolist vanem õde, kes nendega mängib, neid hoiab ja neile lugemist-arvutamist õpetab."Aga ma ei ütle, et mul oleks õnnetu lapsepõlv olnud, hoopiski mitte," arvab Tiia. "Nägemispuude pärast pole ma kunagi kurvastanud. Inimene suudab kohaneda, kui ei näe eemal olevaid asju, siis lähed neile lihtsalt palju lähemale.


Pole mõtet ihata seda, mida niikuinii ei saa ega selle pärast nutta. Rõõmusta parem selle üle, mis olemas."

Retsept 2: üks maja ligipääsetavas kohas, mõned kaldteed, veidi rõõmsat kollast värvi, kuhjaga optimismi ja kulbiga head tahet. Kokkusegatult = Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Kristiine linnaosas Tulika ristmiku lähedal asub hele kahekorruseline kivimaja, mille ümber sagib hulgaliselt töömehi. Nad vuntsivad maja fassaadi ja remondivad hoovipealset väiksemat hoonet. Suure maja uksel on silt "Tallinna Puuetega Inimeste Koda" ning väiksemasse tuleb laiendatud tegevuskeskus. Tiia asus siia tööle kuus aastat tagasi. Koja eelarve võimaldab pidada üht täis- ja üht poole kohaga töötajat. Tiiast sai poole kohaga raamatupidaja. Ülejäänud poole koha eest korraldab heatujuline daam linnavalitsuse palgalise projektijuhina puuetega inimeste taksoteenust pealinnas. Puuetega inimestest, nende vajadustest, võimaluste teostamisest ja valitsevatest eelarvamustest räägib Tiia pikalt ja kirglikult. Maja tutvustades - "siin on meil arvutiklass, siin köök, seal koridori lõpus suur saal üritusteks ja edasi ilusad duširuumid" - räägib ta soojal toonil nagu oma kodust. Tal on puuetega inimeste seas palju sõpru, kellega käib aeg-ajalt katsetamas linnas liikumise võimalusi. "Aga puuetega inimesed on täpselt samamoodi vaprad ja ilusad," ei näe Tiia neil ja tervetel vahet. "Kõige esmane ja tähtsam ongi nõustamine, et nad ei jääks koju nelja seina vahele konutama ja kurvastama."

Retsept 3: palju aastaid, päris mitu koolikotti, kuhjaga õpikuid-vihikuid, kõvasti innukust. Kokkusegatult = haridus diplomite kuhilas. Tiia meelest ei tohi kaksikuid lahutada. Tema ja ta õega just nii kooli minnes juhtus, sest õde saadeti liikumispuude tõttu Haapsalusse õppima. Tiia lõpetas kaheksanda klassi Lasnamäel Laagna Gümnaasiumis. Lisaks eemalolekule kaksikõest tuli kohaneda ka isa puudumisega, sest kui nooremad tütred olid kooli saadetud, lahkus perepea kodust. "Olime kooli minnes tõelised hallid hiirekesed, käisime algul seinaääri mööda, sest polnud teiste lastega harjunud," meenutab naine, kes täiskasvanueas pole kunagi kartnud võõrastega suhelda. "Kui klassikaaslastel tulid liimimised-kleepimised väga hästi välja, siis meile valmistas see kõvasti vaeva. Nemad olid seda kõike lasteaias õppinud, aga meie kodus mitte. Samas kohanesin kooliga üsna kiiresti."Pärast põhikooli lõpetamist ütles kutsenõustaja Tiiale, et kehvanägemise tõttu ei võta ükski kesk- ega kutsekool teda ilmselt vastu. Blond tüdruk ei heitnud meelt, vaid sõitis keskharidust omandama Tartusse nägemispuudega lastele mõeldud Emajõe kooli. Pärast keskkooli lõpetamist tundis noor naine aga, et tahab edasiõppimise asemel mehele minna, ning õpingutesse tekkis rohkem kui kümneaastane paus. 2001. aastal otsustas üksinda kaht last kasvatav lahutatud Tiia uuesti õppima asuda. Kõigepealt lõpetas ta Tallinna Pedagoogilises Seminaris kaheaastase õppega sotsiaalhoolduse eriala,seejärel jätkas samas koolis kõrghariduse omandamist sotsiaaltöö vallas. 2003. aastal kuulutati Tiia Tiik Tallinnas aasta õppijaks.

Retsept 4: üks mees, üks naine, lisage tunde järgi armastust ja kloppige vahtu. Seejärel segage juurde kaks last. Õige meki saamiseks peate aga hiljem segu täiendama mehe "ärakõndimistega" ja vastutustunde puudumisega. Kokkusegatult = lahutatud abielu. Tiia on plikaeast peale unistanud kahest lapsest, kel kolmeaastane vanusevahe. Oma mõtte on ta teoks teinud. Mõlemad pojad tulid ilmale keisrilõike abil, sest loomuliku sünnitusega oleks kaasnenud suur risk nägemisest päris ilma jääda. Mõlemal korral pärast lõikust lamas noor ema kolm nädalat haiglavoodis. Teist korda beebiga koju jõudes avastas ta aga, et olukord on muutunud - abikaasa oli vahepeal asjad pakkinud ning lõplikult pere juurest ära läinud."Oskasin seda karta, sest ta oli varemgi edasi-tagasi jalutanud. Aga minu jaoks oli abielu püha, andsin alati andeks," räägib Tiia sellest lihtsalt ja reipalt nagu kõigest ülejäänustki. "Saatuse irooniana ei saanud ma juhtunu pärast põdema jääda, sest beebi röökis viis kuud ühtejutti. Ainult magas ja röökis, kuni kasvas seedeprobleemidest välja. Minu õed ja sõbrannad olid palju toeks. Ka ämm ja äi on palju aidanud, saan nendega hästi läbi, lapsed käivad koolivaheaegadel vanaema-vanaisa juures maal puhkamas."Ega Tiial üksikemana kusagil käimata jäänud, ta pani väiksema põnni vankrisse, võttis teise poisi käe otsa ning lippas bussi peale, paar kotti üle õla. Emana ei ole tal tulnud pähegi mõelda - kas ma ikka pean vastu? Rahalises mõttes võib ta loota vaid iseendale, sest kohtu määratud alimente pole tal ümbrikupalka teenivalt mehelt kümne aasta jooksul õnnestunud kätte saada.

Retsept 5: suur hulk raamatupidamist, paar lusikatäit rahvaloendust ja näpuotsaga keerlevaid karusselle. Kokkusegatult = töö, mis aitab ära elada. Enne meheleminekut töötas Tiia kolm aastat Tallinna Soojuses raamatupidajana. Seejärel kasvatas viis aastat kodus lapsi. Pärast lahutust pidi üksikema uue töökoha leidma. Mitu kuud aktiivseid otsinguid ning temas sai rahvaloendaja statistikaametis, hiljem uuris ta sealsamas leibkondi." Seejärel töötasin suvises lõbustuspargis kassiirina ja talvel kaubanduskeskuses karussellitädina," kirjeldab ta töökäiku. "Kahjuks oli tööaeg väga õhtune, päevad lõppesid kell üheksa ning koju Lasnamäele jõudsin umbes kümneks õhtul. Aga poisid käisid alles lasteaias. Mul ei jäänud muud üle, kui kirjutada lasteaeda avaldus, et minu vastutusel võib seitsmeaastane poiss nelja-aastase vennaga ise koju tulla. Kõige suurem krahh saabus siis, kui lapsed tulid kahekesi koju ja avastasid, et vargad olid ukse maha murdnud ning mahamüüdava kraami minema viinud. Jumal tänatud, et nad varem koju ei jõudnud, sest narkomaanidest pätid oleks võinud ka neile viga teha."Kui tuli tööpakkumine Tallinna Puuetega Inimeste Kojast, ei kõhelnud Tiia seda vastu võtmast. Vabad õhtud ja nädalavahetused saab nüüd lastega veeta. Kui temalt uurida, kas vahepealsete aastatega pole tekkinud uut armastust, kes aitaks ka eluvankrit vedada, noogutab ta innukalt pead."Vahepeal elasin neli aastat ühe mehega koos, kuid eelmisel kevadel otsustasin sõbralikult lahku minna. Miks? Sest ta ei suutnud mu lapsi omaks võtta. Ja argielus hõlpsama hakkamasaamise nimel ei hakka ma küll ennast kellegagi siduma." Retsept 6: üks 10aastane poiss, üks 13aastane poiss, üks heledapäine ema ja korter Mustamäel. Kokkusegatult = Tiikide lõbus pere. Tiia ihkas juba koolipõlves elada viiekorruselises majas, mitte kõrges tornelamus. Nüüd ongi unistus Mustamäe kodu näol täitunud. Tiia müüs oma ühetoalise elamise maha, võttis natuke laenu ja ostis kahetoalise korteri viiekorruselisse majja."Olen ilmselt õppinud osavalt majandama. Natukese kaupa panen raha kõrvale ja siis ostan jälle mõne suurema asja. Mõtlesin ükskord, et kui ma läinuks elus ette tulevate hädade tõttu kogu aeg liimist lahti, oleks minust võib-olla varsti joodik ja kodutu saanud. Kunagi ostsin endale riideid kaltsukast, aga ühel hetkel mõtlesin - teenin ise raha, mõnikord teen veel raamatupidamises lisaotsi, miks mina ei võiks endale uusi riideid lubada? Kuigi ma pole kurvameelne tüüp, kribib mõnikord hinge küsimus, et miks meie peame nii palju pingutama, kui mõni teine inimene võib täitsa muretult elada. Aga minul on jälle see pluss, et lapsed hoiavad mind hirmsasti.
Ütlevad, et neil on kõige parem ema ja õnnelik lapsepõlv!"

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...