11. juuni 2009

Säästev meditsiin on inimkonna vältimatu tulevik

Säästu eelarve, säästu elukeskkond, säästu eelarve... Nüüd siis miskit lgemist tänasest Eesti Päevalehest. Soovitan lugeda.

Euroopa Liidus on hakatud säästvama eluviisi deklareerimise asemel rääkima sellest, kuidas teadust säästvale mõttele suunata. See mõte hõlmab ka säästvama meditsiini poole suundumist.
Kui me kõneleme säästvast arengust, siis millest me õieti kõneleme? Küsimus polegi nii retooriline, nagu paistab. Selle üle mõtlevad ka Euroopa helgemad pead, kes on jõudnud järeldusele, et säästva arengu idee on küll hea ja vältimatu, ent nüüdsetes oludes tuleks seda veidi täpsustada ja isegi ümber hinnata. Meil on säästueelarve, säästupirnid ja me hoiame kokku raha ja aega. Kuid säästev areng ehk teise tõlgendusviisi kohaselt jätkusuutlik areng on omaette termin, millest loodetakse, et see kujundab lõpuks uue ellusuhtumise. Ja mitte niivõrd igapäevasel tasemel kui eelkõige teaduses ja tehnoloogias. Kui seal on asjad korras, tuleb ka tootmine ja elu järele.

Euroopa Liidus on hakatud majandussurutise taganttõukamisel mõtlema mitte ainult säästvamast eluviisist selle seni suhteliselt deklaratiivses vormis, vaid eelkõige sellest, kuidas teadust säästvamalt korraldada. Kuidas rakendada teadust nõnda, et uuringud oleksid suunatud esmajoones säästvate tehnoloogiate leiutamisele.

Elu ja surma küsimus

Üks teadustulemuste rakendamise väga oluline, et mitte öelda eluline valdkond on meditsiin. Euroopa Komisjoni poolt mai lõpul Brüsselis korraldatud säästva arengu konverentsil kõneldes rõhutas selle teadusliku komitee esimees Potsdami kliimauuringute instituudi teadlane Carlo Jaeger, et säästev areng on elu ja surma küsimus.

Meditsiinis on see nõnda sõna otseses mõttes. Elanikkonna vananedes on ilmvõimatu jätkata arstiteaduse senise korraldusega, nõnda et abi kvaliteet mitte ainult ei säiliks, vaid ka paraneks.
„Säästlikkus pole enam ainult moraalsuse küsimus, see on muutunud omakasu teemaks,” ütles Euroopa teadusvolinik Janez Potocˇnik, „see ei avaldu ainult selles, millisena me planeedi tulevastele põlvedele jätame, vaid milline mõju on meie või meie järglaste käitumisel.”

Me kõik tahaksime elada kauem ja tervemalt. Arvatav eluiga mõõdab riigi arengut, ja Maastrichti ülikooli Euroopa rahvatervise professor Helmut Brand toob selle väite kinnituseks näite Balti riikidest, kus arvatav eluiga oli lühim aastal 1993, hakkas siis jõudsalt kasvama, jäädes ometi EL-i keskmisele tublisti alla. Sealjuures pole tähtis ainult eluiga, vaid tervena elatud aastate arv. EL-i vanematest riikidest on see suurim Itaalias, vähim Soomes, Eestis aga veel pisem.

Euroopa meditsiiniline mõte ei ole seisnud paigal ja suuresti tänu sellele on kulutused tervishoiule Euroopas viimastel aastatel stabiliseerunud. Kuid üha enam sõltub arvatav eluiga ka eluviisist, sellest, kui säästev on meie eluviis. Näiteks londonlaste eluiga sõltub sellest, millises linnajaos nad elavad. Linnajagu ei määra mitte ainult keemilist ja füüsikalist keskkonda, vaid ka mentaalse keskkonna.

Säästev meditsiin ei seisne mitte ainult tavapärases, lääne süsteemil põhinevas ravis, mis on kallis ja toimib hästi, kui patsiendi tervis on tõsises kriisis. Kuid terviseohtliku seisundi parandamisel on vaja kasutada keha olemasolevaid ressursse, väidab Pittsburghi ülikooli psühhiaatriaprofessor ja mitme menuraamatu autor David Servan-Schreiber. Tema tõlgendusel on lääne meditsiinis olemas hea arst iga asendatava kehaosa tarbeks. Ja need arstid ja ravid toimivad hästi. Kuid selliste püsivate ja pikaajaliste tõbede nagu vähi, suhkurtõve, depressiooni või liigesepõletiku korral ei pruugi kallis ja mittesäästev ravi aidata.

Keskkonna kaasamine

Siin annab tulemusi, kui kasutada säästva ravi võtteid, mille eeskujuks toob ta Tiibeti meditsiini ja mida võib lühidalt kokku võtta nii: vastav dieet, kehalised harjutused ja meditatsioon ning rühmatugi. Põhjuseks toob kognitiivse neuroteaduse alal olulisi töid avaldanud Servan-Schreiber, et meil on kaks eri aju – kognitiivne ehk tunnetav, ratsionaalne aju pealispinnal ning emotsionaalne aju sügaval sisemuses. Esimene tegeleb keele ja mõtetega ning manipuleerib sümbolitega. Teine kontrollib keha füsioloogiat – südamerütmi, vererõhku, söögiisu, und, seksuaalset tõmmet ja isegi immuunsüsteemi. Et ravida stressi, ärevust ja depressiooni, tuleb mõjutada ka emotsionaalset aju, siin ei saa usaldada ainult mõtteid ja keelt.

Säästva meditsiini alustala on ennetustegevus. Servan-Schreiber toob näiteks rinnavähi, mille levikut läänemaailmas nimetab ta epideemiliseks. Aafrikas esineb see vaid Lõuna-Aafrika Vabariigis, Hiinas puudub üldse. Ometi põevad rinnavähki USA-s elavad hiinlannad. „Oluline on, et lehm, kelle liha sööd, sööks rohtu, mitte soja ja teravilja,” kinnitab ta.

Kuid säästva ravi suureks takistajaks on ravimifirmad. Kui nad ei saa oma toodet patentida, siis ei tule ka ülikasumit ja seda ei valmistata. Servan-Schreiber, kes on Tiibeti meditsiiniga oma haiguse tõttu hästi kursis, kinnitab, et ka tiibetlased eelistavad ravida end lääneliku meditsiini meetoditega, kui on murdnud luu või haigestutud mõnd akuutsesse tõppe, sest hea tulemus saavutatakse kiiresti. Kuid kestvamate ja salamisi kulgevate haiguste puhul on asi sootuks teine ja siis tuleb appi võtta nii oma keha kui ka emotsionaalne aju.

Kuid mis siis ikkagi on parim arstirohi? Servan-Schreiber nimetab selle kolm olulist osa: loomulik, säästev ravi, sellega seostuva intellektuaalse omandi mõistlik kaitse ja keskkonna kaasamine. Intellektuaalse omandi mõistlikkusega seoses toob ta näite, et praegu pole praktiliselt võimalik tootmisesse saada mõnda tõhusat ravimit, mis põhineb teatud-tuntud ühenditel, sest sellist ravimit ei saa patentida ja järelikult ka tootmisest ülikasumit loota.

„Elusolend tekitab, mitte ei lahenda probleeme,” ütleb Pariisi Diderot’ ülikooli immunoloogiaprofessor Jean-Claude Ameisen ja järeldab sellest, et me peame looma tingimused, et loodus ise ennast kaitseks. See kehtib täiel määral ka tervise ja säästva meditsiini kohta.

Kommentaare ei ole: