28. juuni 2009

Meenutused Käsmu suvepäevadelt


Ei karda me tuult ega vihmast Käsmu suvelaagrit.

Mõeldes Käsmule meenub esmalt meri ja kivid, siis valged aiad, millede sees rannamajakesed ja viimaseks meenuvad ikka inimesed – need kõige tähtsamad. Meie inimesed, kelleta laagrit ette ei kujuta, sest 200 liikumispuudega inimest, sõpra, korraldajat, vabatahtlikku, meie lapsi ootas ees 15. suvelaager, mis toimus 17.-19.juunini 2008.aastal. Ikka ja jälle Käsmus, juba teist aastat. Eks paljude hing meenutab Saaremaad ja Karujärve, kuid oluline on kokkutulemise võimalus ja jällenägemise rõõm, sest paljud inimesed on samad.

Traditsioonid on need, milleta ei saa. Nüüdsel ajal on kombeks suvelaagreid ka suvepäevadeks nimetada, mõnel puhul isegi suvekooliks. Kuidas kellelgi suupärasem on. Korraldustööd algasid vist peale eelmise aasta suvelaagri lõppu, sest kuis muidu olid kõik õiged majutused, toitlustamine, võimalikult paljud ümber ehitustööd tehtud, uus teekate pandud ja oli näha, et laagriomanikud olid püüdnud liikumispuudega inimeste liidu soovitustega arvestada. Ainus, kellega kaubale ei õnnestunud saada oli ilmataat, sest meid pandi päris korralikult proovile, sest praktiliselt koos Ants Leemetsa laagriavasõnadega sai alguse ka pea kaks päeva kestev vihmasadu. Laagrilipu heiskamise au said endale 2007.aasta pr Käsmu – Tiia Tiik ja hr Kivirand – Heldur Otsa. Auli murdis koos oma toimkonnaga pead ja otsustati Samuel Golumbi juhendamisel, kõik helitehnika koos laagrilistega paigutada söögisaali. Palju meid oli aga ära mahtusime kõik. Parimad palad leiate varsti liidu kodulehelt piltide alt www.elil.ee.

Toit on tähtsal kohal, sest merelainete müha ja värske õhk tekitavad „hundiisu“. Kui poleks Aulil tublit toimkonda, kes kõikidele laagrilistele toidu lauda tõid, siss oleks mõne jaoks tõenäoliselt toit enne otsa lõppenud ja kõht korisema jäänud. Grillvorstikeste maitse on veel siianigi suus ja mälestused meeles. Veel oli hea, et sel korral said ahjusid kütta, telkidest inimesed majadesse vihmavarju ja kes tahtis sai saunastki mõnu tunda.

Loomupoolest on liikumispuudega inimesed heatujulised: tants ja trall käib laagriski. Kes tantsida ei soovinud, uutnud - see laulis kaasa. Iga-aastasel Saaremaa käsitöö meistrite näitusel oli võimalik taas kord uudistada kaunist näputööd ja imestada osavate käte üle, sest igal aastal on nende inimeste käsitööl oluline panus loteriis ja auhindade laual. Esimesel õhtul olid kohal tragid taidlejad Saue Keila ühingust, kelle etteaste tibutantsu ja pardikese-mooniõie laulu ja tantsusaatel küttis kirgi, mis kulmineerusid õhtul üllatusesinejatega. Viiulimängija Natali mänguoskus oli lummav, kuid suures saalis oli võimendus nii vali, et sundis inimesi õues muusikat nautima, sest nii polnud kõrvadel valus aga Mart Eelmäe ühemehebänd pani inimesed trallitama. Valdavalt eakam rahvas nautis Boris Lehtlaane paarikümne aasta taguseid lauluviise ja Henn Rebase akordioni ja lõõtspilli mängu. Sarnane muusikavalik oli teiselgi päeval ja on loota, et laagrilistele meeldis, sest nooremapoolseid inimesi oli vähe, kuigi järgnevatel aastatel võiks ka nooremate jaoks näiteks disko korraldada. Noorte vähene osakaal tulenes tõenäoliselt sellest, et laager toimub nädala sees ja tööealistel inimestel raskusi töölt vabaks saamisega.

Teisel päeval olid kavas 2 bussiekskursiooni ja sel korral oli lähtutud võrdsekohtlemise printsiibist ja ka ratastoolibussi reisihuvilised said giidiga ekskursiooni Lääne-Virumaa kaunitesse paikadesse. Need, kes ekskursioonile ei mahtunud said tegeleda sportlike mängudega. Anu ja Signe korraldasid teatevõistlusi, sooületamist ja saapaviskamist. Aknad jäid terveks, ohvreid ei olnud, sest saabast ei loobitud mitte kaugustesse ja kõrgustesse, vaid täpsuse peale rõngastesse. Peale lõunat ilmastikutingimused paranesid ja saadi korraldada ka vigursõitu ratastoolis. Kahju oli nendest inimestest, kes laagris boccia-mängust ilma jäid, sest tingimused olid liiga märjad. Õhtupoolikul korraldas Saaremaa mees Jüri Heinlaid viktoriini, mis osutus parajaks pähkliks ka tarkadele ning võitjaks osutusid Järvamaa targad ja ilusad.

Elevust tekitas skulptor Hendrik Hansen, kelle juhendamisel alustati meisterdamist ja üllatav oli vaadata, millised kuldsed Oskari-mehikesed neist viimistlejate käe all said. Kaua tehtud kauni taiese sai laagri lõpus kaasa iga skulptor. Parimad said pärjatud.
Sama lahe kui voolida, oli ka kõrvalt vaadata.

Vestlusring kogus ka palju kuulajaid, sest Virumaa mees Karl Mäesepaga on paljudele tuttav poliitikuna, Aasta inimesena kui ka ajalehtede veergudelt. Ta rääkis kuidas leiavad nad abivajajaid ja püüavad sponsorite abiga koolilõpetajatele riided selga muretseda. Üle lahe Soomest toodud humanitaarabi oli saanud nii mõnigi saalisviibija ja Karli jutust jäi kõlama julgustus, et kui on vaja abi, siis tuleb sellest rääkida õidetele inimestele ja küsida abi, sest paljudele probleemidele on võimalik lahendusi leida. Andmiserõõm on tihti veel suurem, kui saamiserõõm, sest tead, et oled muutnud kellegi inimese elu paremaks.

Lisaks traditsioonilistele tegevustele oli laagris ka uut, sest iga uus on hästituntud vana. Meeleolukas oli kunstniku Maia Pulleritsi kommenteerimisel moedemonstratsioonil ülesastunud Viljandi ühingu naiste ja piigade esitlus. Poleks uskunudki, et nii ilusad võivad olla naiste käekotid, peakatted ja õlasallid. Sellistel jahedatel õhtutel nagu Käsmus lõikava meretuule, vihmasabina ja kümnekraadise sooja juures oleks paljudki soovinud mõnda pehmesse ja karvasesse riidetüki alla pugeda.

Aeg möödub kiiresti ja kolmandal päeval kui oli aeg laagripäevadest kokkuvõtteid teha säras päike kõrgel taevas. Korraldajad tänasid laagrist osavõtjaid, parimad said auhinnad ja tänukirjad, vaba mikrofoni kasutati paaril korral tänukõne ja laulude esitamiseks. Salažürii oli oma tööd hästi teinud ja nii kuulutati sel aastal Tantsulõviks - Harry Kestlane ja Lõvikeseks Kaia Nõlvak. Ka said valitud juba teised pr Käsmu – Mare Kõll ja hr Kivirand – Rein Lehtmets. Taaskord on üks traditsioon alguse saanud ja lipu langetamise au kuuulus juba uutele Pr Käsmule ja hr Kivirannale. Edu teile, palju õnne ja kohtumiseni tuleval aastal.


Mõtted said üles täheldatud Tiia Tiik, proua Käsmu 2007, 2008 ELIL vabatahtlik, Tallinna Invaspordiühingu liige
.

Kommentaare ei ole: