Tegevused puuetega inimeste tegevuskeskuses

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59)
pakutavad tegevused 2011.aasta I poolaastal:

Joogavõimlemine T kell 17.30-19
Joogavõimlemine on sobilik kõigile, kes suudavad teha tavalist hommikuvõimlemist. Vanus ja füüsiline vorm ei oma tähtsust. Õpitakse erinevaid joogaharjutusi ja nende seeriaid, samuti hingamis- ja lõdvestamistehnikaid, et tervendada oma keha, rahustada oma meelt ning ära tunda iseenda tegelikke vajadusi, et olla rahul iseenda ja ümbritsevaga. Juhendaja Mare Kingo. Ühe 1,5 tunni pikkuse joogatunni hind on puuetega inimestele ja puuetega laste vanematele 2 eurot/kord. Joogavõimlemisse registreerimine aadressil: joogatunnid@gmail.com või telefonil 50 90 577.

Puuetega inimeste loomingulise avardumise kursus E või N kell 16-18
(NB! Varasemalt teisipäeviti toimunud kursus toimub nüüd esmaspäeviti!) Kursuse eesmärgiks on tõsta puudega inimeste tegevusvõimet ja suurendada sotsiaalset aktiivsust, arendada loovate lahenduste leidmist ning toetada iseseisvat toimetulekut. Kunstiharjutused toetavad osalejate eneseavastamist, stressi maandamist ning suhtlusoskuse arendamist. Kursuste raames tutvustatakse erinevaid praktilisi kunstitegevusi ning erinevaid kunstitehnikaid. Osalustasu 0,65 eurot/kord. Juhendajad Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia vabatahtlikud.

Inglise keele vestlusgrupp E kell 16-17
Vestlusgruppi ootame varasemalt inglise keelt õppinud inimesi, kes soovivad läbi argiteemaliste vestluste keelt praktiseerida. Juhendaja TPIK Ungarist pärit välisvabatahtlik Renata Toth. Osalemine grupis tasuta.

Individuaalne sotsiaalnõustamine.
Sihtgrupiks on puuetega inimesed, puuetega laste vanemad ja hooldajad.

Sotsiaalnõustamise valdkonnad:
-töövõimetuspensioni ja puude raskusastme taotlemine,
-teenuste (transport, haridus, taastusravi, rehabilitatsioon, tööhõive,
haridus jmt) kasutamine,
-toetuste ja soodustuste taotlemine,
-abivahendite taotlemine,
-hooldaja määramine,
-sotsiaalabi saamine.

Sotsiaalnõustamist eesti ja vene keeles viib läbi Tiia Tiik.
Nõustamisele vajalik eelregistreerimine: Külli Urb, e-post:
kylli@tallinnakoda.ee, tel: 656 4048, 55 672 585.

Vaata ka teisi Tegevuskeskuses pakutavaid võimalusi:
http://www.tallinnakoda.ee/1,48

Tule ja leia endale meelepärane tegevus meie keskuses! Endla 59, 10615 Tallinn. Telefon: 656 4048, e-post: koda@tallinnakoda.ee . Koduleht http://www.tallinnakoda.ee

Invatakso või ühistransport?

Invatakso või ühistransport mis on kindlam valik puudega inimesele?

Artikkel ilmus Tallinna Puuetega Inimeste Koja ajakirjas Kojaline 3/2010, lk 19.

Tallinnas on viimastel aastatel muutunud olukord ühistranspordis paremaks. Seda eriti uudiseid vaadates ja teades, et meil liiguvad tänavatel madalad bussid, trollid ja trammid. Kui minna Tallinna linna kodulehele või visata pilk peatuses asetsevatesse sõiduplaanidesse, siis selgub, et madalapõhjalisi ühistranspordivahendeid on, aga neid käib nii harva, et ühest linna otsast teise saamisega võib kuluda mitu tundi aega. Samas ei soosi meie kliima sellist ootamist, ka teeolud talvel lumega on kehvad ja paraku on paljud asutused ka sellistes kohtades, mille lähedale ei vii ühistransport.

Kui minu poole pöörduda küsimusega, et miks nii vähe puudega inimesi kasutavad ühistransporti Tallinnas, siis vastan küsimusega, et millal viimati nägid bussis puudega inimest? Tavaliselt jääb küsija nõutu näoga mõtlema. Siis meenub, et ega ei mäleta jah. Pensionäre kepiga märkab, vahel ka pimedat valge kepi või juhtkoeraga, kuid teisi mitte. Miks on see nii? Vastuseid pole vaja kaugelt otsida, sest kui ise nt ratastoolis inimesega minna ühistransporti katsetama, saab kohe vastuse. Nii võtsidki meie liikumis- ja nägemispuudega inimesed ette 1998. aastal pilootprojekti ja sai alguse invatakso teenus. Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt pakub invatranspordi teenust kohalik omavalitsus ise või korraldab riigihanke ja sõlmib lepingud teenuseosutajatega. Alates 2008. aastast pakuvad invatakso teenust Tulika Takso ja Termaki Autopark.

Kõik ei kasuta isiklikku sõiduautot ja paljud tahavad ise omi asju ajada. Abiks on taksojuhid, kes inimesi abistavad treppidest liikumisel ja taksosse ning hoonetesse. Koostöö bussifirmaga Termaki Autopark on kestnud aastaid, sest firma osutab invatranspordi teenust puuetega inimestele ühisliinidena kooli, lasteasutustesse, rehabilitatsiooni- ja taastusravile ning ratastoolikasutajate tööleviimiseks. Määravaks sai asjaolu, et teenuseosutaja on teinud investeeringuid kaasaegsete invabusside ja varustuse ostmiseks. Samuti kogemused ja mitme tõstukiga bussi kasutamise võimalus, mis võimaldab invataksoteenuse paindlikkust ja kättesaadavust paremal tasemel.

Invatakso teenuse tingimused ja klientide omaosalus on jäänud viimastel aastatel samaks. Isegi limiit on püsinud 500 krooni piires ja omaosalus on invatakso kasutamisel ¼ arvest. Abistamine kuni 1. korrusele on tasuta, kuid igale järgnevale korrusele abistamine on kokkuleppel teenuse osutajaga (tavaliselt 25 krooni korruse kohta). Ratastooli kasutajatele on abiks tõstukiga Termaki invabussid. Samas ei piisa sellest 8 sõidukorrast kuus, et jõuda poodi sisseoste tegema, panka, huviringidesse, tööle, kooli või kohtuma sõpradega, teiste puuetega inimestega… Omaosalus ratastoolibussi invatakso kasutamisel on 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni läbitud kilomeetrilt. Hädapärased sõidud saavad tehtud, kuid puudega inimeste liikumisvajadused on suuremad ja kulutused transpordile märkimisväärselt suured.

Olulisteks plussideks teenuse arengul on taksojuhtide kogemused, oskused ja taksokasutajate kindlustunne, et nad on teenindatud ja õigel ajal õiges kohas. Miinusteks on piiratud limiit invatakso kasutamiseks ning piisava varuga ratastoolibussi ettetellimise vajadus. Probleemiks on invatakso kasutamise võimaluse puudumine mittetallinlastele ja õppivatele noortele, kes omavad sissekirjutust väljaspool Tallinna. Erivajadustega üliõpilased vajavad invatransporti, mis tagaks ligipääsetavuse kõrgharidusele. Samas transporditeenuse omahinda (330 – 400 krooni tund) ei suuda kõrgkoolis õppivad puuetega inimesed ise tasuda ja talvisel ajal on ühistransport praktiliselt kättesaamatu.

Kui puudega inimene soovib hakata kasutama invatakso teenust, siis tuleb tal pöörduda Tallinna Puuetega Inimeste Koja koordinaatori poole. Takso magnetkaardi väljastame puudega inimesele tingimusel, et 1) ta on kantud Tallinna linna elanikeregistrisse, 2) talle on määratud sügav/raske liikumis- või nägemispuue ja 3) arstitõend, millel kirjas arsti kinnitus, et inimene ei saa oma puude tõttu kasutada ühiskondlikku transporti ja millist abivahendit (nt ratastool, tugiraam, kargud, pimeda valge kepp) ta liikumisel kasutab.

Üks üliõpilane küsis minu käest, et kuidas toimub invataksojuhtide koolitamine. Esmalt pani see mind muigama, sest Tallinna Puuetega Inimeste Koda ei koolita taksojuhte invataksojuhtideks. TPIK ning Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti eesmärk on koolituse käigus õpetada taksojuhte märkama ja arvestama erivajadustega. Kõik algab taksojuhtide tahtest, kes on eelnevalt avaldanud taksofirmas soovi ja valmisolekut hakata teenindama puuetega inimesi.

Taksojuhtide koolitus toimub mitmes osas: esimeses osas räägime liikumispuudega inimeste teenindamisest, abivahenditest ja parkimisest, tutvustame kuulmispuudega inimeste vajadusi ja abistamist, selgitame pimedate ja nägemispuudega inimeste probleeme ja abistamist liikumisel, saatmist taksost hooneteni ja juhtkoera kasutamise vajadust. Peale seda järgneb ratastooliga inimese abistamise õpetus treppidel, tänavatel ning taksojuhid saavad proovida abivahendite kokkupanemist. Oluline on see, et taksojuht peab pakkuma abi ja enne abistama hakkamist kindlasti küsima kliendi käest kuidas, mismoodi ja millal abistada. On inimesi, kes ei soovi abistamist ja tahavad ise võimalikult iseseisvad olla. Teise koolituse osana järgneb koolitus taksofirmas, kus õpetatakse magnetkaardi alusel arvet jagama, arveldama sularahas või pangakaardiga ning limiidi lõppemisel tasu arvestamist.

Kahju on sellest, et meie riigil ja kohalikel omavalitsustel puuduvad võimalused sotsiaalteenuste rahastuse suurendamiseks, mistõttu ei ole suurenenud invatakso limiit. Vajadus teenuse järele on kasvanud, mida iseloomustab eelmisel aastal suurenenud invataksoteenuse kasutajate hulk pea tuhande inimeseni.

Invatakso teenuse kohta vaata lähemalt Tallinna Puuetega Inimeste Koja veebilehelt:

Kojalist loe siit.

Mida ma arvan Intertakso teenindamisest

Lühidalt - arvan, et sellisest firmast ma endale kohe kindlasti taksot tellima ei hakka. Probleem oli teravalt esile tõusnud ajakirjanduses ja leidis ka hulgaliselt järelkajasid kommentaarides, millest paistab välja kommenteerijate hoiakud, arvamused meie inimeste suhtes.

Kuna töötan Tallinna Puuetega Inimeste Kojas invatakso koordinaatorina alates aastast 1999. Lugedes 07.04.2010 Linnalehes ilmunud Tiina Kangro artiklit „Puudega inimesi ei tunta ära: kas teadmatus või lihtsalt hoolimatus?“ ja 09.04.2010 Õhtulehes ilmunud Eve Heinla artiklit „ Taksojuht viskas ratastoolis kliendi tänavale“. Valdasid mind vastakad tunded. Tunnustan Tallinna taksokomisjoni tööd, sest olukord on paranenud ja nn „varrukataksojuhid“ on likvideeritud ja olukord Tallinnas on viimase aastaga oluliselt paranenud.

Üle kümne aasta olen tegelenud puuetega inimeste probleemidega ja viimastel aastatel koolitanud Tulika ja Termaki taksojuhte arvestama liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste vajadusi ja tõsta teenindamise kvaliteeti. 2009.aasta sügisel koolitasin vabatahtlikuna Tallinna Autobussikoondise bussijuhte ja reisisaatjaid koos Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse ratastoolis noormeestega. Koolitus oli edukas, mida oli märgata bussijuhtide peatustesse sõitmisel ja lumekoristusel peatustest, mis võimaldas ühistranspordil sõita peatustesse ja inimestel siseneda ja väljuda. Artikli kommentaaride taga ära tuntavalt pahatahtlikkust puuetega inimeste suhtes, sest tegelikkuses on invatakso kasutamise võimalus väiksem kui puuetega inimeste tegelik vajadus. Tallinn hoolib.

Paraku on invataksoteenus linna sotsiaalteenus, millega doteeritakse puuetega inimestel sõite keskmiselt 3-5 ja ratastoolibussi taksoteenusega kuni 8 sõitu kuus. Kliendid maksavad omaosalusena ¼ arvest. Paljud puuetega inimesed kasutavad sõiduks ühiskondlikku transporti, kuid viimastel aastatel toimunud ühistranspordi vähendamine ja madalate transpordivahendite ebapiisavus ning graafikutes vähesus õhtutundidel, ei lahenda raskema puudega ja abivahendeid kasutatavate inimeste sõiduvajadusi. Tallinnas on Tulika takso limiit koos omaosalusega 500 krooni. Tundub palju, kuid tegelikkuses saab selle summaga teha kuus 3-5 sõitu.

Tallinna linna kodulehel on kirjas nõuded, millest ilmneb, et taksojuht on teenindaja. Ei suuda uskuda, et mõnes kaupluses müüja keeldub teenindamast, sest kuskil kellelgi inimesel on koduhooldustöötaja, kes kotiga puudega inimesele toitu koju toob. Puudega inimene on täpselt samasuguste õiguste ja kohustustega inimene, kui kõik teised inimesed. Ei saa lubada, et puuetega inimestele mingisuguseid piiranguid nende puude tõttu tehakse. Piinlik on lugeda neid kommentaare Delfis ja SL Õhtulehes, kus kirjutajatele tundub, et puudega inimene saab nii palju riigilt raha, et tema sellepärast ei või sõita taksoga. Jah kui puudega inimene on must ja räpane ja purjus ja lärmab, siis on õigus tema teenindamisest keelduda. Probleem on ka Intertakso dispetšeri halval keeleoskusel, sest kui takso tellimisel teatab inimene kliendi abivajadusest, siis seda tuleb ka taksojuhile tellimuse edastamisel teatada. Ratastool on samasugune pagas kui kohver, kelk, lapsekäru või reisikott. Koertega on teine lugu aga ka see pole piisav põhjendus teenindamise keeldumisel, kui dispetšerile teatada, et reisin koos juhtkoeraga.

Leian, et Tallinna linna takskomisjonil tuleb tegeleda Intertakso firma taksoveoloa kontrollimisega, selgitamaks välja juhtide ja dispetšerite eesti keeleoskus, suhtlemisoskus ja kvaliteetne linnakodanike, turistide, puuetega inimeste teenindamine. Palun ka kaaluda taksoveolitsentsi peatamist puuduste kõrvaldamiseni 3 kuuks selliste rikkumiste ennetamiseks. Tallinn Kultuuripealinn 2011 ei saa lubada sellist ebapädevat taksofirmat teenust osutama.

Kirjutasin ka oma tähelepanekutest ja kõhkulstest Intertakso keele- ja suhtlemisoskusest Munitsipaal Ametile ja Transprodiametile.

Nuputajad

Sellise kaheti mõeldava nimetuse panin ma inimestele, kes hakkasid mulle helistama peale seda, kui olid saanud ajakirjanduses infot: Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub infotunnile häirenupu teemal selle nädala kolmapäeval, 15.04.2009.

Siis algaski küsimuste rada, et kuidas saab, kellele antakse, palju maksab ja kas ikka jätkub, kas see on metallist ja ega ta allergiat ei põhjusta???Kas see on veekindel? Teadagi juhtub kukkumisi ja traumasid just vannis, dussi all või wc-s.
Teadagi, et küsija suu pihta ei lööda ja pole juu olemas rumalaid küsimusi, kui inimest asi huvitab. Kohale oli kella 16ks tulnud meie Endla 59 majja inimesi paarikümne ringis. Peale ettekandeid said kohalviibijad küsimusi esitada. Probleemiks oli lauatelefoni kasutamise võimalus ja oma kõikide vajalike võtmete andmine Tallinna Hoolekande Keskusesse, mis tagaks häire korral sisenemise võimaluse abivajaja korterisse.

Kuna häirenupu teenus on üks Tallinna linna poolt finantseeritav teenus, mis on mõeldud eelkõige üksielavatele (voodihaigetele) koduhooldusklientidele, siis kavatses linn teenust laiendada ka puuetega inimestele.

HÄIRENUPUTEENUS
Sotsiaalvalve teenus üksi elavatele Tallinna linnaosade sotsiaalhoolekande osakondade poolt välja valitud koduhoolduse klientidele. 2009.aastast laieneb teenus ka puuetega inimestele.

Teenuse kasutamise eelduseks on lauatelefoni olemasolu kliendi kodus ja juurdepääsu tagamine kliendi eluruumi. Häirenupuga abi kutsumine maksab kliendile operaatori paketipõhise hinna ja seadme korrashoiuks tehtavate testkõnede kulu. Seadmete paigalduse ja hoolduse eest tasub Tallinna linn.

Võimaldab kutsuda abi eelkõige situatsioonides, kus klient ei ole võimeline liikuma ja iseseisvalt abistajatele ust avama, näiteks: arstiabi ootamatu vajadus, millele lisandub võimetus liikuda; nn sikuabi ootamatu vajadus (kukkumine, ajutine liikumisvõimetus, siseruumidesse lõksujäämine jmt); päästeteenust vajavad situatsioonid (tulekahju, plahvatus jmt).

Taotlemiseks pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalhoolekande osakonda.