11. aprill 2010

Mida ma arvan Intertakso teenindamisest


Lühidalt - arvan, et sellisest firmast ma endale kohe kindlasti taksot tellima ei hakka. Probleem oli teravalt esile tõusnud ajakirjanduses ja leidis ka hulgaliselt järelkajasid kommentaarides, millest paistab välja kommenteerijate hoiakud, arvamused meie inimeste suhtes.

Kuna töötan Tallinna Puuetega Inimeste Kojas invatakso koordinaatorina alates aastast 1999. Lugedes 07.04.2010 Linnalehes ilmunud Tiina Kangro artiklit „Puudega inimesi ei tunta ära: kas teadmatus või lihtsalt hoolimatus?“ ja 09.04.2010 Õhtulehes ilmunud Eve Heinla artiklit „ Taksojuht viskas ratastoolis kliendi tänavale“. Valdasid mind vastakad tunded. Tunnustan Tallinna taksokomisjoni tööd, sest olukord on paranenud ja nn „varrukataksojuhid“ on likvideeritud ja olukord Tallinnas on viimase aastaga oluliselt paranenud.

Üle kümne aasta olen tegelenud puuetega inimeste probleemidega ja viimastel aastatel koolitanud Tulika ja Termaki taksojuhte arvestama liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste vajadusi ja tõsta teenindamise kvaliteeti. 2009.aasta sügisel koolitasin vabatahtlikuna Tallinna Autobussikoondise bussijuhte ja reisisaatjaid koos Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse ratastoolis noormeestega. Koolitus oli edukas, mida oli märgata bussijuhtide peatustesse sõitmisel ja lumekoristusel peatustest, mis võimaldas ühistranspordil sõita peatustesse ja inimestel siseneda ja väljuda. Artikli kommentaaride taga ära tuntavalt pahatahtlikkust puuetega inimeste suhtes, sest tegelikkuses on invatakso kasutamise võimalus väiksem kui puuetega inimeste tegelik vajadus. Tallinn hoolib.

Paraku on invataksoteenus linna sotsiaalteenus, millega doteeritakse puuetega inimestel sõite keskmiselt 3-5 ja ratastoolibussi taksoteenusega kuni 8 sõitu kuus. Kliendid maksavad omaosalusena ¼ arvest. Paljud puuetega inimesed kasutavad sõiduks ühiskondlikku transporti, kuid viimastel aastatel toimunud ühistranspordi vähendamine ja madalate transpordivahendite ebapiisavus ning graafikutes vähesus õhtutundidel, ei lahenda raskema puudega ja abivahendeid kasutatavate inimeste sõiduvajadusi. Tallinnas on Tulika takso limiit koos omaosalusega 500 krooni. Tundub palju, kuid tegelikkuses saab selle summaga teha kuus 3-5 sõitu.

Tallinna linna kodulehel on kirjas nõuded, millest ilmneb, et taksojuht on teenindaja. Ei suuda uskuda, et mõnes kaupluses müüja keeldub teenindamast, sest kuskil kellelgi inimesel on koduhooldustöötaja, kes kotiga puudega inimesele toitu koju toob. Puudega inimene on täpselt samasuguste õiguste ja kohustustega inimene, kui kõik teised inimesed. Ei saa lubada, et puuetega inimestele mingisuguseid piiranguid nende puude tõttu tehakse. Piinlik on lugeda neid kommentaare Delfis ja SL Õhtulehes, kus kirjutajatele tundub, et puudega inimene saab nii palju riigilt raha, et tema sellepärast ei või sõita taksoga. Jah kui puudega inimene on must ja räpane ja purjus ja lärmab, siis on õigus tema teenindamisest keelduda. Probleem on ka Intertakso dispetšeri halval keeleoskusel, sest kui takso tellimisel teatab inimene kliendi abivajadusest, siis seda tuleb ka taksojuhile tellimuse edastamisel teatada. Ratastool on samasugune pagas kui kohver, kelk, lapsekäru või reisikott. Koertega on teine lugu aga ka see pole piisav põhjendus teenindamise keeldumisel, kui dispetšerile teatada, et reisin koos juhtkoeraga.

Leian, et Tallinna linna takskomisjonil tuleb tegeleda Intertakso firma taksoveoloa kontrollimisega, selgitamaks välja juhtide ja dispetšerite eesti keeleoskus, suhtlemisoskus ja kvaliteetne linnakodanike, turistide, puuetega inimeste teenindamine. Palun ka kaaluda taksoveolitsentsi peatamist puuduste kõrvaldamiseni 3 kuuks selliste rikkumiste ennetamiseks. Tallinn Kultuuripealinn 2011 ei saa lubada sellist ebapädevat taksofirmat teenust osutama.

Kirjutasin ka oma tähelepanekutest ja kõhkulstest Intertakso keele- ja suhtlemisoskusest Munitsipaal Ametile ja Transprodiametile.

Kommentaare ei ole: