10. aprill 2010

Päikeseline laupäev EMO-s

Ehk tõde sellest kuidas Arko emoks tehti. Ma pole mingi doktor ega arst aga kui keegi meie perest (peale minu, sest mina arsti juurde paraku ei kiirusta, ikka viimases hädas!) haigeks juhtub jääma, siis tohterdan ja tupsutan. Hiilgan oskustega, teadmistega ja otsin raamatutest ja Internetis lisa oma kahtlustele. Nii ka täna. Arkol paar päeva palavik, millele eile kaasnesid ka külmavärinad ja vilets enesetunne. Kupatasin ta eile voodisse, sest palavik lähenes 38C. Tean, et jook ja uni ja rahu on parim, mida haige inimene paranemiseks vaja, kuid see ei aidanud. Õhtul oli meie üllatus suur, kui nägin jalga, mis oli punane nagu oleksid kirbud hammustamas käinud. Pole kirpe meil majas, kuigi liigub töökohas igasuguseid inimesi ja me pole keegi millestki 100% kaitstud. Hommikul oli olukord sama, palavik väiksem ja mina lükkasin ümber selle lööbe juttu, sest aina enam veendusin, et tegemist on roospõletikuga. Oli ta ju seda mingi 5 aastat tagasi põdenud. Vanarahvas arvas, et see on vihastamisest, mina seda ei uskunud, sest Arko nii rahumeelne. Meditsiinis on tegemist bakteriga, mis vajab antibiootikumi ravi ja kiirest haiglasse sõitu.

Me läksime EMO-sse. Lähim on Sütiste tee 19, endise nimetusega Kiirabihaigla. Kohale jõudsime, sest Mustamäel elades see teekond mõneminutilise autosõidu kauguses. Aga me ei leidnud seda uut X-korpuse erakorralise meditsiinilise osakonna ust üles. Läksime alguses valesti, siis läksime autosse tagasi ja sõitsime õige sissepääsu juurde. Turvamehed vaatasid pealt, kui Arkole ratastooli andsin ja pärisime parkimise kohta. Sees võtsime registratuuri numbri, siis seal üks tädi kirjutas andmeid, teine võttis vana kooli vihiku ja kirjutas sinna küsimise peale autojuhi nime, automargi nime, numbrit ja kellaaja, millal parkimist alustasime. Kell näitas 13:44. Siis järgnes ootamine, erinevate kabineti uste taga, kus ühes sai Arko emo-käepaela. Siis järgnes ootamine arsti vastuvõtule. Kui Arko sealt välja tuli, siis oli vereandmisest varrukas üleval, potas süles ning jalg sidemes. Arko teatas, et nüüd järgneb taas 2 tundi analüüsivastuste ootamist aga diagnoosiks on roos. Jälgisin siis mina seda rahvast ja neid tuli ikka mitmeid. Paljud tulid kahe- või kolmekesi, et olla toeks ja kiirendada kaaslase ooteaega, mis oli armas, sest haigus ei hüüa tulles.

Ligi 3 tunni jooksul oli keskmiselt rahvast ooteruumis 20 ringis. Paljudes tekitas segadust see numbriautomaat ja siis vajab ära märkimist, et seinal olev ekraan, kuhu ilmusid numbrid, oli nii pisikese tekstiga ja sisutihe, et inimesed ei saanud aru kuhu ja millistesse kabinettidesse minema peab. Õed käisid siis hüüdmas, et Nadezda ja Peeter jne tulge nüüd. Viimaks saime kätte saatekirja perearstile, rohtude võtmise ja määrimise lehe ja digiretsepti. Rohud sain ka Magistraali apteegis toodud. Digiretsept toimib. Tõrgeteta ja edukalt, sest paari minutiga olid ostud tehtud. Teenindus oli viisakas ja turvaline. Nüüd loodame koos üha soojenevate kevadilmadega ka kiiret paranemist.

Kommentaare ei ole:

Tiiu pingi tähistamine

Aeg kaob... Juba aasta on möödas ilma armsa ja kalli õe Tiiuta. Augusti lõpus helistasid mulle Viktor ja Külli. Neil oli meie perele sõnum, ...