Metallica kontsert 18 04 2010 oli lahe

Igatahes parem kui Madonna. Heli oli Saku Suurhallis lahe, valgustus ja lasershow pakkusid silmailu ja meelde tuli noorusaeg. Meie kuulasime seda muusikat juu 20 aastat tagasi. Aeg lendab kiirelt. Mulle meeldis ja kui päevalehe artiklis kurdeti helikvaliteedi üle, siis meile igatahes meeldis. Äge oli, eriti naljakd olid need soojendsbändide ameerika paksukesed, põlvpükstes. Vanad peerud... Tahaks veel kontserdile, kuigi peab tõdema, et ise sellist summat raha poleks välja raatsinud käia. Ju on rohkem kohti, kuhu panustada nt poja autokoolile.

Lähemalt saab lugeda Eesti Päevalehest Mart Niineste arvustust:
Metallica kõlas koduselt nagu Singer-Vinger

Lühidalt: Pühapäeval Tallinnas marutanud Metallica pakkus pühendunud publikule parimaid palu. Need kõlasid koduselt, nagu lemmik-bändi lood kõlama peavadki. Kontserdi tõmbenumbrina välja hõigatud saali keskele püstitatud 360-kraadine lava tähendas ilmselgelt teistmoodi elamust. Soojendusansamblite Gojira ja Fear Factory ajal väljendus see selles, et kolme kollektiivi lavatehnikaga koormatud poodiumil kippusid bändimehed asjade vahele ära kaduma. Mistõttu Gojira jäi väheveenvaks ning Fear Factory poolikuks.

Varem kaks korda Eestis käinud Metallica ajaks lükati lavalt liigne ning väikese hilinemise ja korraliku laserite mängu saatel astus lavale bänd. Alustati tunamulluse „Death Magnetic’i” avalugudega, edasi liiguti 1988. aasta albumi „And Justice For All” kaudu vana ja heaga palistatud retrospektiivi radadele. Sõud pakkus Metallica – eriti võrreldes Rammsteini kabareega – tegelikult vähe. Kuigi lavale tuldi laserite välkudes, panustas bänd pigem lugudele kui neid ilmestavatele kelladele-viledele. Albumi „Death Magnetic” kaanekujundusele viitavaid kirstukujulisi prožektorihoidjaid liigutati lava kohal üles-alla, lasti veidi leeke, pruugiti veel napilt lasereid ning lõpulugude ajal puistasid bändi tehnikud lae alt publikusse suuri musti rannapalle.