17. august 2010

Invatakso või ühistransport?

Invatakso või ühistransport mis on kindlam valik puudega inimesele?

Artikkel ilmus Tallinna Puuetega Inimeste Koja ajakirjas Kojaline 3/2010, lk 19.

Tallinnas on viimastel aastatel muutunud olukord ühistranspordis paremaks. Seda eriti uudiseid vaadates ja teades, et meil liiguvad tänavatel madalad bussid, trollid ja trammid. Kui minna Tallinna linna kodulehele või visata pilk peatuses asetsevatesse sõiduplaanidesse, siis selgub, et madalapõhjalisi ühistranspordivahendeid on, aga neid käib nii harva, et ühest linna otsast teise saamisega võib kuluda mitu tundi aega. Samas ei soosi meie kliima sellist ootamist, ka teeolud talvel lumega on kehvad ja paraku on paljud asutused ka sellistes kohtades, mille lähedale ei vii ühistransport.

Kui minu poole pöörduda küsimusega, et miks nii vähe puudega inimesi kasutavad ühistransporti Tallinnas, siis vastan küsimusega, et millal viimati nägid bussis puudega inimest? Tavaliselt jääb küsija nõutu näoga mõtlema. Siis meenub, et ega ei mäleta jah. Pensionäre kepiga märkab, vahel ka pimedat valge kepi või juhtkoeraga, kuid teisi mitte. Miks on see nii? Vastuseid pole vaja kaugelt otsida, sest kui ise nt ratastoolis inimesega minna ühistransporti katsetama, saab kohe vastuse. Nii võtsidki meie liikumis- ja nägemispuudega inimesed ette 1998. aastal pilootprojekti ja sai alguse invatakso teenus. Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt pakub invatranspordi teenust kohalik omavalitsus ise või korraldab riigihanke ja sõlmib lepingud teenuseosutajatega. Alates 2008. aastast pakuvad invatakso teenust Tulika Takso ja Termaki Autopark.

Kõik ei kasuta isiklikku sõiduautot ja paljud tahavad ise omi asju ajada. Abiks on taksojuhid, kes inimesi abistavad treppidest liikumisel ja taksosse ning hoonetesse. Koostöö bussifirmaga Termaki Autopark on kestnud aastaid, sest firma osutab invatranspordi teenust puuetega inimestele ühisliinidena kooli, lasteasutustesse, rehabilitatsiooni- ja taastusravile ning ratastoolikasutajate tööleviimiseks. Määravaks sai asjaolu, et teenuseosutaja on teinud investeeringuid kaasaegsete invabusside ja varustuse ostmiseks. Samuti kogemused ja mitme tõstukiga bussi kasutamise võimalus, mis võimaldab invataksoteenuse paindlikkust ja kättesaadavust paremal tasemel.

Invatakso teenuse tingimused ja klientide omaosalus on jäänud viimastel aastatel samaks. Isegi limiit on püsinud 500 krooni piires ja omaosalus on invatakso kasutamisel ¼ arvest. Abistamine kuni 1. korrusele on tasuta, kuid igale järgnevale korrusele abistamine on kokkuleppel teenuse osutajaga (tavaliselt 25 krooni korruse kohta). Ratastooli kasutajatele on abiks tõstukiga Termaki invabussid. Samas ei piisa sellest 8 sõidukorrast kuus, et jõuda poodi sisseoste tegema, panka, huviringidesse, tööle, kooli või kohtuma sõpradega, teiste puuetega inimestega… Omaosalus ratastoolibussi invatakso kasutamisel on 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni läbitud kilomeetrilt. Hädapärased sõidud saavad tehtud, kuid puudega inimeste liikumisvajadused on suuremad ja kulutused transpordile märkimisväärselt suured.

Olulisteks plussideks teenuse arengul on taksojuhtide kogemused, oskused ja taksokasutajate kindlustunne, et nad on teenindatud ja õigel ajal õiges kohas. Miinusteks on piiratud limiit invatakso kasutamiseks ning piisava varuga ratastoolibussi ettetellimise vajadus. Probleemiks on invatakso kasutamise võimaluse puudumine mittetallinlastele ja õppivatele noortele, kes omavad sissekirjutust väljaspool Tallinna. Erivajadustega üliõpilased vajavad invatransporti, mis tagaks ligipääsetavuse kõrgharidusele. Samas transporditeenuse omahinda (330 – 400 krooni tund) ei suuda kõrgkoolis õppivad puuetega inimesed ise tasuda ja talvisel ajal on ühistransport praktiliselt kättesaamatu.

Kui puudega inimene soovib hakata kasutama invatakso teenust, siis tuleb tal pöörduda Tallinna Puuetega Inimeste Koja koordinaatori poole. Takso magnetkaardi väljastame puudega inimesele tingimusel, et 1) ta on kantud Tallinna linna elanikeregistrisse, 2) talle on määratud sügav/raske liikumis- või nägemispuue ja 3) arstitõend, millel kirjas arsti kinnitus, et inimene ei saa oma puude tõttu kasutada ühiskondlikku transporti ja millist abivahendit (nt ratastool, tugiraam, kargud, pimeda valge kepp) ta liikumisel kasutab.

Üks üliõpilane küsis minu käest, et kuidas toimub invataksojuhtide koolitamine. Esmalt pani see mind muigama, sest Tallinna Puuetega Inimeste Koda ei koolita taksojuhte invataksojuhtideks. TPIK ning Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti eesmärk on koolituse käigus õpetada taksojuhte märkama ja arvestama erivajadustega. Kõik algab taksojuhtide tahtest, kes on eelnevalt avaldanud taksofirmas soovi ja valmisolekut hakata teenindama puuetega inimesi.

Taksojuhtide koolitus toimub mitmes osas: esimeses osas räägime liikumispuudega inimeste teenindamisest, abivahenditest ja parkimisest, tutvustame kuulmispuudega inimeste vajadusi ja abistamist, selgitame pimedate ja nägemispuudega inimeste probleeme ja abistamist liikumisel, saatmist taksost hooneteni ja juhtkoera kasutamise vajadust. Peale seda järgneb ratastooliga inimese abistamise õpetus treppidel, tänavatel ning taksojuhid saavad proovida abivahendite kokkupanemist. Oluline on see, et taksojuht peab pakkuma abi ja enne abistama hakkamist kindlasti küsima kliendi käest kuidas, mismoodi ja millal abistada. On inimesi, kes ei soovi abistamist ja tahavad ise võimalikult iseseisvad olla. Teise koolituse osana järgneb koolitus taksofirmas, kus õpetatakse magnetkaardi alusel arvet jagama, arveldama sularahas või pangakaardiga ning limiidi lõppemisel tasu arvestamist.

Kahju on sellest, et meie riigil ja kohalikel omavalitsustel puuduvad võimalused sotsiaalteenuste rahastuse suurendamiseks, mistõttu ei ole suurenenud invatakso limiit. Vajadus teenuse järele on kasvanud, mida iseloomustab eelmisel aastal suurenenud invataksoteenuse kasutajate hulk pea tuhande inimeseni.

Invatakso teenuse kohta vaata lähemalt Tallinna Puuetega Inimeste Koja veebilehelt:

Kojalist loe siit.

Kommentaare ei ole: