8. august 2010

Rändamas Kloogarannas, lapsepõlve radadel


Lapsepõlves elasime Kalamajas ja randa sõitsime rongiga, Kloogaranda. Tavaliselt täitus rong inimmassiga juba Balti jaamas. Kes ees, see mees. Palav ja umbne oli aga seda kosutavam oli Kloogarannas mereõhk ja rannaliiv ja sinine meri. Käisime perega, sai kiikuda, liivalosse ehitaytud ja ujumisoskust harjutatud. Mäletan veel siiani kuidas vanem õde Tiiu mind kätest kinni hoides mööda merevett enda järel lohistas. See oli lahe tunne nagu oskakski ujuda. Tegelikkuses me enne kooli ikka sulistasime lainetes ja merevees. Enamus ujumisoskust piirdus kätega põhjas sumades ja varvastega hoogu andes ning laintes hullamisega. Nüüd pea 30 aastat hiljem on rand maha jäetud ja praktiliselt inimtühi. Kioskid on räämas ja palliplatsi kaevas üks töömees üles ning puhastas juurikatest. eks näis kas saab suvi ennem otsa või palliplats valmis. Kurb oli näha seda mahajäätud ja põlenud rannahoonet. Olid ajad. Nüüd on auto taga haagiskiosk, millest müüakse jäätist, kohvi ja kokteile. Õnneks oli rand prahita ja muruplatsid niidetud.

Piltide järel lahkusime sellelt rannalt kuna Arko tee lõppes koos asfaldteekattega...

Oma ujumisoskuse sain ma selgeks 2.klassis ujuistundides Tõnismäe ujulas. See peaks olema kõikidele inimestele kohustuslik õppeaine, sest ujumisoskust läheb alati vaja. Eriti veel nüüd on sellel suvel see teema päevakorda tõusnud, kui selgub, et upuvad mehed 20-30 eluaastates, kes ei oska ujuda. Kindlasti ei käi ujumine ja alkohol omavahel kokku. Puhata saab ka kaine peaga ja janu kustutamiseks sobivad kali, limonaad, vesi, mahl või coca-cola jmt.

Kommentaare ei ole: