27. august 2010

Meie tahame ka liikuda ratastooliga.


Märkasin täna Delfis oma tehtud pilti, mida Hegert enda arvamusloos kasutas.
Puudega inimesed saavad olla ise aktiivsemad, teha sporti. õppida või olla aktiivsed MTÜ-des. Kes ei hädalda saab hakkama ja ma ei arva, et puudega iimesed vajaksid kaastunnet, pigem ikka elus hakkama saamist, liikumiseks tingimusi, teenuseid, haridust ja tööd.

PS! küll minu tehtud pildid on ikka ilusad aga millegi pärast taaskord anonüümsed. Ilus oleks küsida luba enne nende kasutamist pilditegija käest.

Arvamuslugu Rahva hääles üsna intrigeeriva pealkirjaga:
Puue — kas tõesti eemaletõukav ja vastik?

27. august 2010 00:02
Oled sa kunagi näinud tänaval, bussis, rongis, trammis, poes või kus iganes mujal puudega inimest? Mis tunde sinus tekitab näha inimest, kes ei ole päris selline nagu sina — näha inimest, kel on puue, kes on teistsugune?

Olles ise alles 16 aastat ratastoolis olnud, märkan juba praegu probleemi: puudega inimesi ei väärtustata, neile ei pöörata tähelepanu ning tehakse nägu, nagu meid ei olekski. Miks vaadatakse meid imelikult või miks me tundume terve inimese jaoks vastikud? Kas see, et meil on mingi defekt ning me oleme ehk natukene teistsugusemad, teeb meid ülbemaks, vastikumaks või külmaverelisemaks? Selle artikliga oleks mul soov teada teie arvamust puudega inimestest. Kes nad teie jaoks on? Millised on teie kokkupuuted olnud puudega inimestega ning mis te meist üldse arvate?

Puudega inimestel on palju probleeme tööle saamisega, kardetakse, et nad ei oska seda, teist või kolmandat või nendega juhtub midagi väga hullu. HALLOO? Miks? Miks te seda arvate, kallid tööandjad? See, kui mul jalad ei tööta, ei tähenda, et mul poleks kupli all midagi. Ning see, et ma ratastoolis istun, ei tähenda, et ma peaksin igal võimalusel leidma erinevaid haigusega seotud vabandusi, et tööle mitte ilmuda või seda, et minu töökvaliteet halvem oleks kui tavalistel inimestel. Tegelikult ma peaksin kasutama sõna puudeta inimestel, sest ka meie, puudega inimesed, oleme tavalised, lihtsalt mõnede puuduste/lisadega.

Või, miks ei ole siiani, 21. sajandil, paljudesse asutustesse ratastooliga ligipääsu?
Näiteks koolid. Olles 16-aastane, soovin minna gümnaasiumi, aga ma ei saa minna enda valitud kooli, sest seal ei ole võimalust liikuda ratastooliga. Kas see ei lähe mitte vastuollu seadusega, mis ütleb, et kõigil on õigus haridusele? Kuidas mul on õigus haridusele, kui seda mulle ei võimaldata? Või miks on ainult Tallinn see koht, kus enamikesse hoonetesse saab ratastooliga sisse? Kas mujal Eestis ei elagi puudega inimesi? Elab küll! Kõikide majade ehitamisel peaks arvestama puudega inimestega. Kas see on normaalne, et ma ei saa kaubamaja teisele korrusele, sest sinna viib ainult eskalaator? Ma ei lähe ju mingit suvalist tüüpi keset kaubamaja üles otsima, et küsida luba kaubaliftiga teisele korrusele sõitmiseks?

Mõelge, kulla Eesti rahvas — MEIE TAHAME KA LIIKUDA!

Kommentaare ei ole: