28. august 2010

Norra mägesid vallutamas

Käisime Norrareisil 19. - 24. augustini 2010. Trollide ja viikingite maal. Arko võttis ema ka reisile kaasa ja temale oli see vappustav elamus, sest juba suure laevaga Rootsi on lahe sõita. Õnneks tormi ei olnud ja reis möödus imelise päikeseloojangu saatel.
Ja neid saarekesi võibki imetlema jääda, sest neid on hästi näha paar tundi enne Stockholmi jõudmist. Reisil Norra keerutasime pikalt Stockholmi kesklinnas, sest gps läks hulluks, sest uusi ringteid polnud sellel versioonil aga lõpuks me sellele E20 maanteele välja jõudsime. Kiirtee on nagu tee ikka, kus võib sõita sõltuvalt riigist 100 – 120 km. Ligi 600 km Lillehammeri suunas kulges tempokalt, vahepeatusega söögipausiks. Kuni kütust jagus oli kõik normaalne aga kohapeal nägime vaeva, sest näiteks laupäeva varahommikul olid tanklad suletud. Kuna külas olime sugulastel, siis oli esinen siht 20 km kaugusele Lillehammeri suusahüppemäele. Lahe vaatepilt oli ja see mägi oli ikka päris kõrge. Poseerisime seal mäejalamil linetantsu pluusides ja nautisime imelist vaadet. Suusahüppajad olid ka kohal ja nägime mitut hüpet. Arkot valdas äratundmisrõõm nähes neid kommentaatorite putkasi, sest sealt meie spordireporterid meieni need meeldejäävad hetked koju kätte tõid.
Meie sõitsime mägedesse 2 päeval. Esimene kord olime sellises piirkonnas, kus oli meie mõistes soo ja järved ja lambad. Teemaksu tasusime ka kahel korral (30 + 65 NOKi) aga see oli seda raha väärt. Tark teejuht oli ka Arko õepoja Kaimari näol koos oma 2,8 aastase pojaga kaasas. Nii me siis imetlesime seda uskumatut maastikku, samas piilusime ka gpsi ja juba siis oli huvitav mägiteedel sõita kui 800meetrit kõrgust täis sai. Laupäeval piirdusime 1050meetri kõrgusega. Käisime söömas kohalikus mägirestoranis, kus toit maitses hea. Seal olid õue peal mingid võrrimehed, kes posti alt läbi sõitsid. Et oli nädalalõpp, siis oli suurem hulk rahvas meelt lahutamas. No sealne rahvas ikka oskab lõõgastuda, sest poed pannakse laupäeva õhtul kella 18-st kinni ja pühapäeval pole poodidesse asja, sest need on lihtsalt kinni. Hindadest rääkides on need kõrged, eriti toidukaupadel nagu liha, kala, õlu, pepsi, sai, šokolaad ja küpsised, krõpsud. Isegi suitsupakk on seal 4 korda kallim kui meil. Viina ja kanget alkoholi seal supermarketites ei müüda ja selle jaoks on eraldi viinapood. Nagu meil kadunud veneajal, kus olid eraldi alkohol ja toit ja siis olid veel ettetellimise osakonnad, kus toidupakkide järel pidime seisma hommikul ja peale lõunat sai heal juhul soovitud kauba kätte ja see oli ka töökohtades nii, et neljapäev oli toidupakkide päev. Olid ajad.

Kolmandal päeval läksime Lomi ja sealt edasi suvisesse suusakeskusesse, mille nimi on nii keeruline, et kergem on pildistada ja pilt panna. Teed olid mäkke keerulised ja meid saatis pikalt siniroheline jõgi, mis sai alguse mägijõgedest. Liustikud olid lahedad ja ka Arko sõiduoskused viimase peal. Meil hakkas vahel kõhe, kui silmasime puruks sõidetud teepiirdeid või vahtisime alla kuristikku aga Arko jälgis teed. Üles jõudes olime ammugi ületanud 2 km piiri. Pilved jäid allapoole ja õhk oli hõredam ja jahedam. Selgus, et olime ühe teeotsa varem ära keeranud ja jõudsime mingisse mägimatkajate ja ronijate laagripaika. Eks siis pöörasime otsa ringi ja läksime alla, et õigelt teelt veelgi kõrgemale jõuda. Ja jõudsimegi üles 2400 m kõrgusele liustiku servale. Mäed olid nagu oleks keegi kopaga neid kive sinna lajatanud, sadas vihma ja lörtsi, kraadiklaas näitas + 5,5 C ja mina oma ettenägelikkuse juures olin ennast paksemalt riidesse toppinud. Arko see eest oli lühikestes pükstes ja tema ema kleit lehvis vallatult tuule käes. Aga pilte me tegime ja peatusime veel ühe järve ääres, et võtta koju kaasa liustiku kivisid. Mägede taustal oli imekaunis vaade ja sinna oleks tahtnud jääda kauemakski.

Kokku sõitsime maha üle 2000 km ja 2 päeva Norramaal oli ikka väga vähe. Eks peab siis tagasi minema, sest fjordid jäid nägemata ja samuti Oslo ja Lõuna-Norra. Aga eks tulevikus jõuab, kui hästi unistada.
Tagasi Eesti poole sõites tabas mind jällegi see tankimise probleem, sest minu pangakaarti need automaadid ei tunnistanud. Õnneks saime oma rootsi kroonid lõpuks suure küsimise peale diislikütuse vastu vahetada ja kuni Viktoria 1 laevani sõidetud. 24.augusti hommikul kui silmad avasin, siis nägin halli pilvemassi kajuti akna taga ja mind valdas tunne, et ma üldse ei taha üles tõusta. Invatuba laevas oli ratastooli jaoks ligipääsetav ja ka Rootsis ja Norras saime liikumisega hakkama, sest seal on olemas isegi teede ääres invawc-d ja oma autoga ringi liikudes pääseb suuremate poodidele ligi. Imestama pani see, et Norras selliseid suuri linnasid nagu meil pole ja on pigem mägikülakesed, kuu igale vabale maatükile on rajatud hooned, põllud või heinamaad. Mägedes olid lambad ja lehmad vabapidamise peal ja ole ainult mees ja sõida mööda, kui mõni lambaemand heaks arvab ja keset teed lihtsalt külitab. Armas maa oli koos päikese ja mõõduka paarikümne kraadise soojaga. Rongiliiklus on seal hea ja inimesed rõõmsameelsed ja viisakad isegi siis, kui minul oli segadust paberrahaga, sest norra ja rootsi kroonid olid nii sarnased. Tagasi sai poodidest peenraha, mis kolises mündiaparaadis ja siis selle ise sai sealt tasku panna. Poodides müüakse saiapätse, mis on pandud paberkotti ja siis kui inimene soovib saia viilutada, siis selle tarbeks on ka masin olemas. Proovisin seda masinat, sain hakkama aga saia kilekotti ei mõistnud toppida. Panin käsitsi ja siis seisis meie taga mees, kes kannatlikult ootas ja siis vaatasin mina kuidas ta meisterlikult saiaviilud hargile tõstis ja supsti kilekotti libistas. Jälle taas ord targem.

Kommentaare ei ole: