25. aprill 2014

Töövõimereformist ja võrdsest kohtlemisest

Olen ka ise ennast mõttelt tabanud ja tuttavate, sõpradega arutanud, et miks lubatakse vanaduspensionäridel, lastega emadel jne inimestel töötada ja sissetulekut ei piirata. Nüüd aga on ettepanek töövõimereformi korraldamisel, et kui puudega inimene läheb tööle, siis alustatake teatud hulgast palgast piirama tema töötasu ja kui see läheneb eesti keskmisele, siis ei maksta üldse praeguse nimetusega töövõimetuspensioni ehk uue mõistena töövõimetoetust. Tänastes uudistes on läbi käinud väga hea arvamus töövõimereformi teemal. Millega põhjendada töövõimetoetuse ja vanemahüvitise saajate erinevat kohtlemist töise tulu teenimise osas? Mõlemal juhul on hüvitisesaajal objektiivne põhjus, miks ta ei saa tööelus täiel määral osaleda – esimesel vähenenud töövõime, teisel vajadus hoolitseda lapse eest. Ehk oleks mõistlik kasutada juba kord Riigikohtu abiga selgeksvaieldud põhimõtteid ka uue toetuse puhul. Ma ka ei saa aru, et kus on siin see võrdne kohtlemine, kui puudega inimesel on mitmeid erinevaid kulutusi tervisele, abivahendile, autole, invatranspordile, meditsiinitarvetele, ravimitele ning see kulu ongi sageli see, mis tehakse selle töövõimetuspenioni arvelt, et üldse saaks tööle ja tööl käia. Kui palk on väike ja see kulub kõik puudest tulenevatele lisakuludele, siis tekib küsimus, et kas üldse on mõtet tööle minna, kui kulud nii suured on. Sellele lisaks olukord, kus pole töökohti ja tööl käimine ja töötamine nõuab suurt füüsilist pingutust. 
Reelika Leetmaa on poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht.

Reelika Leetmaa: töövõimereformi vastuseta küsimused

Vikerraadio päevakommentaar 12:49
Rubriik: Arvamus
Juba mõnda aega on avalikkuses rohkelt kõneainet pakkunud eelseisev töövõimereform, mille eesmärgiks on seatud terviseprobleemidega inimeste tööelus osalemise toetamine. 
Töövõimetuspensionäride vägi on kasvanud ligikaudu sajatuhandepealiseks, on arvukam kõrge töötusega piirkondades, pitsitab riigi rahakotti ega paku piisavalt tuge tööelus osalemiseks.
Uue kava kohaselt hakatakse senise töövõimetuse asemel hindama inimese töövõimet ning sellest lähtuvalt pakutakse teenuseid, mille abil saab võimalikuks tööelus osalemise. Värske ministripaar peab reformi teostamist ühehäälselt valitsemisala olulisemaks eesmärgiks ning kombib aktiivselt osaliste seisukohti. Selgi nädalal peeti plaani nii liikumispuudega inimeste, ametiühingute ning tööandjate, aga kakohaliku võimu esindajatega.
Kuigi reformi vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi, tekib uut seaduseelnõud lähemalt uurides ka mitmeid küsimusi, millest kolmel järgnevalt peatun.
Näib, et uus töövõimetoetus kannab endas pigem sotsiaalabi jooni - seda makstakse kõigile võrdselt, suhteliselt vähe ja rahastatakse riigieelarvest, mitte kindlustusmaksetest nagu varem.
Nii saab osalise töövõimega inimene tulevikus toetust 180 eurot ja puuduva töövõimega inimene 320 eurot. Minimaalse sissetuleku tagamine ongi iseloomulik just sotsiaalabi toetustele. Seevastu sotsiaalkindlustushüvitistega säilitatakse inimestele sotsiaalse riski ilmnedes - näiteks haigestumise, töö kaotuse, vananemise, aga ka lapse sünni korral - osa eelnevast sissetulekust.
Kui eelnev töine tulu puudub, tagatakse inimesele kindlustushüvitis kokkulepitud miinimumsuuruses. Nii sõltub praegu vanaduspension ja töövõimetuspension inimese eelnevast sissetulekust, miinimummääras rahvapension on tagatud kõigile; eelnevalt töötanud ja kindlustusmakseid tasunutel on õigus töötuskindlustushüvitisele, teistele on tagatud võrdse suurusega töötutoetus. Uues töövõimetoetuse skeemis puudub aga eelnevast sissetulekust sõltuv osa üldse ning põhjendust sellele valikule seaduseelnõust ei leia.

Võtame näite, milles haritud ja seni aktiivselt tööelus osalenud pereisa tabab 50-aastasena insult, mille tagajärjel ta kaotab töövõime ega taastu. Paneb mõtlema, kas 320-eurone igakuine toetus kuni pensionieani on ikka piisav ja õiglane kaitse? Eriti tänases olukorras, kus tugi omastehooldusele on vähene ning abivajaja eest kannab tavaliselt hoolt mõni tööealine perekonnaliige. Või eeldatakse, et inimene kindlustab oma sissetuleku selliseks puhuks erakindlustuspakkuja juures?
Teiseks jääb vastuseta küsimus, miks on vaja uut töövõimetoetust üle 640-eurose palgaga töötamise korral vähendada ning kas väljapakutudlahendus ikka soosib töötamist? Näiteks vanemahüvitist saavale inimesele säilitatakse töötamisel alati vähemalt pool talle määratud hüvitisest. Samuti ei vähendata hüvitist alla vanemahüvitise määra suuruse summa, milleks on sel aastal 320 eurot ehk plaanitava töövõimetoetuse maksimumsuurus.
Seevastu töövõimetoetuse maksmine lõpetatakse täielikult kui inimese töötasu ulatub 1005 euroni. Millega põhjendada töövõimetoetuse ja vanemahüvitise saajate erinevat kohtlemist töise tulu teenimise osas?Mõlemal juhul on hüvitisesaajal objektiivne põhjus, miks ta ei saa tööelus täiel määral osaleda – esimesel vähenenud töövõime, teisel vajadus hoolitseda lapse eest. Ehk oleks mõistlik kasutada juba kord Riigikohtu abiga selgeksvaieldud põhimõtteid ka uue toetuse puhul.
Kolmandaks tundub, et senine reformiretoorika põhineb liialt eeldusel, et mittetöötamine on töövõimekaoga inimese vaba valik. Hoopis vähem on räägitud sellest, kas meil on olemas piisavalt palju terviseprobleemidega inimestele sobivaid töökohti. On tõenäoline, et paljud töövõimekaoga inimesed saavad töötada vaid osa-ajaga.
Eurostati andmetel töötas Eestis 2013. aastal osa-ajaga vaid 9% töötajatest. Sealjuures reformi eeskujuks olnud riikides – Rootsis, Hollandis, Saksamaal ja Suurbritannias töötab osa-ajaga enam kui veerand töötajatest.
Teisalt on nendes riikides tööturuteenustest suur osa tööandjatele mõeldud teenustel, millega toetatakse töökoha säilitamist ja uute töökohtade loomist töövõimekaoga inimestele. Meil aga selliseid teenuseid napib – näiteks tugiisikuga töötamise teenust kasutas möödunud aastal vaid 74 inimest, veelgi kehvemad on lood sotsiaalteenustega.
Tundub ebatõenäoline, et alates järgmise aasta 1. juulist suudetakse pakkuda töövõimekaoga inimesteleja tööandjatelenii uusi teenuseid kui ka seniseidoluliselt suuremas mahus ja paremini kui täna. Seega võib vähemalt esilagu reformi tulemuseks olla tõdemus, et töövõimekaoga inimestele ei olegi sobivat tööd pakkuda.
Sotsiaalkaitse süsteemi kaudu annab riik kodanikele olulise sõnumi selles osas, mida oodata juhul kui satume silmitsi mõne sotsiaalse riskiga,antud juhulterviseprobleemidega. Loodetavasti jätkub otsustajatel aega ja jaksu käimasoleva reformi sõnumites kokku leppida ning tulevikus on töövõimekaoga inimestele tagatud nii piisav sissetulekukaitse kui ka senisest enam võimalusi tööelus osalemiseks.
Toimetas Priit Luts

Kommentaare ei ole: