22. september 2009

MELLA - varvastega maalija avas 38. näituse


Sain kutse ja käisin esmaspäeval, 21. septembril 2009, Tallinna Ülikoolis näituse avamisel. Tubli Mella. Meelis on kunstnik, kes ei kõnele ja liigub ratastoolis, kuid maalib kauneid pilte ja on osav arvuti asjanduses. Kellel aega minge vaatama. Näitus jääb avatuks 6.oktoobrini 2009.

Mella loal panen ka tema kõne näituse avamiselt, mille luges ette arvutikõnesüntesaator:

Lugupeetud daamid ja härrad, kallid sõbrad!

Mina olen Mella või õige nimega Meelis Luks. Tulen Kaiust, Raplamaalt. Tegelen igasugu asjadega. Kunstiga, arvutitega, isegi line-tantsuga. Tegevusampluaa on suur ja lai.
Kunsti olen loonud juba pikka aega. Lapsena meeldis pliiatsitega joonistada ja sain ka vesivärvidega mäkerdada. Siis püüdsin seda ikka käega teha. Siis aga kuulsin, et on inimesi, kes suudavad varvastega tikkida. Mõtlesin ka proovi teha, kuidas oleks pastakas varvaste vahele torgata ja joonistada. Selgus tõsiasi, et varvastega toimetada oli minu puhul palju kergem. Sellest hetkest läksidki kõik tegevused üle varvastele. Saan hakkama ka näiteks varvastega mobla kasutamisega.
Näitusi on mul olnud palju. Esimene oli tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel aastal Eesti Teaduste Akadeemia ruumides toimunud trükimasina graafika näitus. See näitus peaks järjekorras olema juba kolmekümne kaheksas.
Kui maalide nimesiltidelt aastaarve vaatate, siis märkate kindlasti tõsiasja, et kõik pildid on maalitud enne kahetuhande neljandat aastat. Tekib küsimus, kas ma pole siis hiljem üldse kunstiga tegelenud? Olen küll, aga kõik need tööd pole kahjuks minu käes, vaid asuvad hoopis Šveitsis ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu kontoris. Kindlasti oli paljudel teist siia tulles lootus uuemaid maale näha, aga kahjuks ainuke värske ning pooleli olev maal on siin minu ees.
Miks see nii on? Sellepärast, et heade sõprade abiga õnnestus mul ühe tuhande üheksasaja üheksakümne kolmandal aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu stipendiaadiks. Kõik oma valmis maalitud taiesed saadan lepingujärgselt Šveitsi, kus neid kasutatakse näiteks postkaartide ning muude trükiste tegemiseks.
See ülemaailmne ühing loodi ühe tuhande üheksasaja viiekümne seitsmendal aastal toetamaks kunstnikke, kes pole võimelised kasutama oma käsi kunstitegemisel ja kes kasutavad selleks suud või jalgu. Organisatsiooni peakorter paikneb Liechtensteinis. Ühingul on kirjastajad paljudes riikides üle maailma. Kunstnikke on praeguseks juba üle seitsmesaja kõikidest maailmajagudest. Eestis alustas ühing tööd kahetuhande kuuendal aastal. Ühing ei ole heategevusorganisatsioon. Selle eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele ja ilma ühiskonna abita.
Kunst on minu sõnum maailmale, et olgu inimene kui tahes teistsugune niinimetatud tavalistest inimestest, kuid ennast teostada see ei sega. Peab vaid oskama õigesti elada.
Alati leidub neid, kes peavad mind invaliidiks, sandiks või millekski kolmandaks. Aga see ju nende arvamine, nende mure. Peamine on, et ma ise ei pea end invaliidiks. Ja mida rohkem ma oma oskusi teistele näitan seda rohkem muutuvad ka inimeste mõttemallid. Muutub teadmine, et inimene ei koosne ainult harmooniliselt tervest ning ilusast kehast, vaid tal on hing, mõistus, mis on kõige tähtsamad.
Minu elu on tegelikult väga huvitav. Tegeleda asjadega, mis mind paeluvad. Maalida merre kivi ja püüda seda teha nii, et teised ei näeks kivi asemel tumedat värvilaiku. Või programmeerida arvutiga programme, mis aitavad lihtsustada teiste inimeste tööd. On huvitav lahendada probleeme, kuidas kujutada maalides mõnd objekti või allutada arvuti tegema seda, mida mina temalt ootan. Kõik see on suur kunst, mida tuleb pidevalt õppida ja ka õpitut teistega jagada.
Mulle meeldib ka oma paljude sõpradega suhelda. Peamiselt teen seda interneti vahendusel kasutades igasugu suhtluskeskkondi. Sõpru on mul üle maailma. Mõni elab Los Angeleses, teine kuskil Liverpoolis, kolmas hoopis kuskil eksootilisemas paigas. Aga enamus sõpru on siiski Eestis. Suhtlen ka inglise keeles.
Nõnda mu elu päevadeviisi kulgeb arvutite, pintslite-värvide ja sõprade seltsis. Aga tegelikult tegelen ka ratastooli line-tantsuga. Trennid toimuvad igal esmaspäeval Tallinnas. Meeldib muusikat kuulata, telerit vaadata. Soojemal aastaajal veeren õues, naudin loodust. Meelepärane on ka fotoaparaadiga ja videokaameraga jõudu katsuda. Nii palju kui ma oma varvastega saan. Olen isegi niidukiga muru niitnud.
Peale kunstnikuameti on mul ka teised tööd. Olen füüsilisest isikust ettevõtja IT alal. Teen veebilehti, kujundan ja programmeerin. Olen MTÜ THINK Eesti tegevdirektor.
Huvialasid mul jagub ning igavustunnet on raske seetõttu tunda. Alati on mõni töö pooleli või mõni huvitav idee teostada. Kõik see köidab mind väga ja ei lase mul niisama oleleda.
Pole ju mõtet oma füüsilise keha mittetäiuslikkuse pärast halada ja kurta. See ei tee asja paremaks, vaid pigem pahemaks. Elu on kordumatu ja seda virisemisele kulutada poleks sugugi mõistlik.
Tähtis ei ole, et ei saa maad kaevata või keevitada, kuid see eest saan arvutitetaltsutamisega hakkama ja loon värvidega maailma. Olen nii ühiskonnale kasulik.
Loodan, algav näitus on mõnelegi suureks üllatuseks.
Tänan kõiki eriti Triinu, kes näituse korraldamise ette võtsid.
Tänan.

Pilte kohapealt
http://pilt.delfi.ee/album/145429/?view=blog

Kommentaare ei ole: