20. september 2009

Hispaania, Kataloonia reis, 4.osa






Lahkume Barcelonast koos kohvritega ja suundume mägedesse. Meie tubli bussijuht on varakult kohal ja ootab meid bussi juures Kolumbuse samba kõrval. Tuleme peale hommikusööki koos oma kohvritega bussi, sest õhtul ootab ees uus öömaja. Ja siis algab sõit Monserrati kloostri poole. Meie giid Heleri räägib meile sissejuhatuseks kloostri legendist ja saame teda, et Santa Maria tähendab püha Mariat. Huvitav ka Santa klaus on siis püha vana. Vist on, sest käib see habemega punases mantlis mees ikka pühade paiku mööda kodusid. Eestimaal pigem tuntud jõuluvanana.

Monserrati kloostrisse pääseb mäeaheliku kaudu. Mäed nagu jumala käsi on võtnud kloostri oma peopessa. Siis ilmneb, et 9 km teed mäkke on mõne meie reisikaaslase stressama kõrgusekartuse tõttu. Imestan, et inimene, kes kardab kõrgust on sättinud just nimelt ennast istuma bussis mäe välimise küljele ja palub jumalat, ise kiikab pihkusde vahelt alla sügavusse. Mina täielikult nautisin seda mäkke tõusu ja mäeõhku, mis tundus imeline. Benediktiinlaste klooster asub pisikeses linnakeses, sest kõrvalmajades on poekesed, galeriid, söögikoht ja ka funikulöör (nn tramm), mis reisijaid mägedesse viib. Siin kohal peab mainima, et kurvastusega pidime leppima, et ratastoolis turistid koos oma abistajaga suundusid musta Madonna kirikusse, kuulama kirikukellade helinat, vaatama kloostri sisemist ilu ja uudistama lõputut värviliste küünalde müüri, mis olid palverändurite ja turistide poolt hingedele pandud. Käisime ka poodlemas, ostsime tassi, hõberisti, külmkapimagneteid, mütskübara ja postkaarte.

Siis läks jamaks, sest meile teata kellaaeg, kui pidid ka ratastoolis inimesed tõstukiga Madonnani pääsema. OMa lollusest ja naiivsusest passisime seal ligi 40 minutit, sest mees oli siestal. Ka siis kui ta tuli ja liikumispuudega kohalikke prouasid ja meie 8 inimest hakkati üles ükshaaval transportima ei osanud ma minna vaata, mis on peale tõstukit. Kahetsusega pidime tõdema, et aeg, mille viitsime ootamisele, oli kasutu, sest peale pisikest pühavee ruumi olid trepid, trepid, trepid. Vaatasin minagi ja katsusuin seda kuldmuna musta Madonna käes ja soovisin. Siis kiirustasime bussi, mieest oli tõeliselt kahju, sest teadsin ette, et loobun trammiga sõitmisest, kuid seda imelist vaadet oleks tahtnud nautida, selle passimise asemel. Olin solvunud. Bussis olid osad prouad pettunud et meid niikaua ootama pidid, kuid "õnneks" oli 2 prouat veel saabumata. Siis jooksin välja pilti tegema, ka shokolaadi jõest. Rio obn hispaania keeles jõgi ja selle nimeline linetantski selge juba aastaid.

Siis järgnes sõit vaprate rannikule ja pole kahtlustki, et 6 ratastooliga reisides me end jube vapratena tundsime. Costa Brava linn oli nagu saabumine paradiisi. Hotell oli mere ääres, mida lahutas sõidutee ja raudtee. Hotell oli küll kolme ***, kuid käratsev, rahvarohke ja natuke kasimata rõdudega. Õhtusöök oli super hea, rootsilauas ja lõpmatu suure toiduvalikuga, alustades kanast, kartulisalatist ja lõpetades puuviljade ja mitut sorti jäätistega. Aga veel enne seda tõmbas meid nagu magnetiga helesinine Vahemeri, oma soolase veega ja soojusega. Välistermomeeter näitas +36 C ja merevesi oli mõnus jahutus. Uskumatu aga minu unistus supleda Vahemeres oli täitunud. Olin sellest unistanud pool oma elust. Tahaks veel ja veel ja veel tagasi Hispaaniasse.

Vahepeal jõudsime käia poes, nuusutada kohalikku kuivatatud loomakintse ja isegi nööriga tõsta seda. Hais oli imelik aga vorstil, lihal polnud vigagi. Ka veinilimonaad, kohalik õlu ja puuviljad rändasid kotti. Aga veel enne seda oli vahejuhtum kassapidajaga, kes kohalikus kataloonikeeles mulle üritas selgeks teha, kus tuleb puuvilju kaaluda. Ta helistas kusagile, ootas ja siis viskas kotid minu ette, näitas käega suuna ja saatis kaaluma. Kaalu juures oli veel teisigi turiste, nupud hästi ei tahtnud tööle hakkata, rakendasin siis rohkem jõudu ja sain oma kleepsud kätte. Tagasi minnes eksisin poes ära, sest sellel nn supermarketil oli mitu sissepääsu, meie omas oli treppideta sissepääs. Aga hästi lahe teenindus oli kassapidajatel, ühe käega tõstis kaupa kotti, teisega hoidis kilekotti kinni ja kus oli teenindamise kiirus ja koguaeg rääkis midagi meile arusaamatus keeles.

Öösel jalutasime linna peal ja tegime tutvust ööeluga. Hästi lahe oli.

Kommentaare ei ole: