Lapse autoavarii saaga lõpp

Liiklusõnnetus ise juhtus 09.09.2009 Mustamäe tee 96 juures, kus minu liiklusekasvatust saanud poeg jooksis punase tulega kella 16:40 paiku ülekäigurajale ja peaga Mitsubishi esiklaasi. Kiirabi viis poisi haiglasse. Poiss pääses suhteliselt väikeste kahjustustega. Kuna Tallinn on nii väike, siis jõudis lapsele otsa sõitnud naisautojuht minu mobiilinumbrile helistada ja nõuda autoklaasi vahetuse osalist raha 1700 krooni. Mina shokis, et autoesiklaasi lennanud poeg elus ja paranemas vastasin, et lasen politseil asja uurida. Uuritigi kuni veebruari keskpaigani. Vahepeal jõudsime mitmeid kordi uurija juures käia seletusi andmas. Minu jaoks jäi arusaamatuks, et ülekäigurajal lapsega juhtunud õnnetuses jäi süüdlaseks alaealine laps. Ei lugenud ka kirja pandud selgitus kahetsuse kohta. Trahvi saime ikkagi ja süüdi jäi laps, kes oli mõned kuud vanem kui 14aastane.

Täna käisin hommikul politseis, rabasin oma noorema poja voodist kaasa (koolivaheaeg ju) ja kamandasin autosse, sest kuidas ta ka ei luba aga üle kuu aja ta oma liiklusõnnetuse trahvile järele iseseisvalt ei jõudnud. Karm värk aga süü kahetsemise ja tervisekahjustuse tõttu sai poiss siiski trahvi 720 krooni ja kuna mina teda üksikvanemana kasvatan, siis ka mina tema nn "eralõbud" kinni plekkima. Ka autoomanik ootab oma raha. Helistas eile ja hirmutas avalduse esitamisega... Maksin täna siiski 1.osamaksena 300 krooni. Renel sünnipäev 6.aprillil, sel aastal siis 15.sünnipääeva kink selline. Poisil vajus nägu pikaks ja istus vaiksel nagu hiireke tagaistmel. Tal õnneks koolivaheaeg ja eks siis edaspidi mõtleb, kui teed ületab ja arvan, et vaatab alati ka valgusfoori poole, et kas seal ikka roheline põleb ja täiskasvanudki peaksid olema lastele oma liikluskultuuri ja käitumisega eeskujuks. Peaks talle sünnipäevaks kiivri kinkima, ennetusabivahendiks.

Lapse autoavarii saaga jätkub

See pole veel kõik kui laps niivõrd paranes ja 2. nädalat koolis käib. Maailm on väike ja Tallinna linn nii tilluke, et alati keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ja nii minu telefoninumber läbi sõbranna töökaaslase naisautojuhile sattuski.

Eile helistas mulle naine, kes teatas, et on see autojuht, kes mu lapsele otsa sõitis 9.septembril. Naine nimega Janika tutvustas ennast ja tundis huvi kuidas lapsel läheb. Selgitasin, et suhteliselt hästi, sest õnnetuse hetkest ta siiani midagi erilist ei mäleta, vaid kolme hetke ülekäigurajal, kiirabiautos hapnikumaski ja operatsioonitoas lõuahaava õmblemist.

Nüüd sain selgust ka autojuhilt, et tema sõitis ja vaatas, et üks poiss jookseb üle tee ja siis nägi ka teist punasega ülekäigurajale astumas. Ta kontrollis, et ikka temal on valgusfooris rohleine, andis signaali ja pidurdas. Laps käis peaga auto esiklaasis ära ja see purunes. See oli jahmatav ja väikeste tagajärgedega õnnetus, sest ... Kui paljud jätavad elu sellistes avariidest peaga esiklaasis. Külavärinad tulid telefonikõne ajal peale.

Seejärel teatas naine, et autoklaas sai vahetatud ja numbtrimärk korda. Helistamise eesmärk oli aga saada minu käest 1700 krooni esiklaasi eest. Pakkus välja, et kui korraga mul sellist summat pole, siis võin maksta ka osade kaupa. Palusin tal siis saata oma mobiilile sms koos nime ja pangaarvega. Peale seda valdasid mind mitmed kummalised tunded, helistasin kaksikõele, mehele, messingerisgi jagasin 2 tuttavaga infot ja mõtlesin järele.

Helistasin veel Eesti Liikluskindlustus Fondi ja mind ühendati juristiga, kes teatas, et 14-17 aastase lapse kahjude tekkimise korral korvab need lapsevanem, kui ta ei suuda ära tõestada, et on omalt poolt teinud kõik, et õnnetust ära hoida ja suudab tõestada, et laps seda tahtlikult ei põhjustanud. Politseiise pöörduda pole vaja, sest süüdlane oli minu 14-aastane poeg. Ka liikluskindlustuse fond mulle arveid esitama ei hakka, sest kui autojuhil on kaskokindlustus, siis see ka kulud kannab. Tundub, et ei olnud. Ja ongi see kummaline juhtum siis oma lõpu leidnud ja minul ei jää muud üle kui oma pangaarvet vähendada. Ja lapsele see õpetlik lugu taas kord uuesti ja uuesti üle rääkida.