29. november 2013

Koolijuubelil Tartus

Reedel, 22. novembril käisin Tartu Emajõe Kooli 130. juubelil. Kohale läksin hommikul Tallinn-Tartu-Kanepi bussiga ja ma ei tundnud ennast bussis eriti turvaliselt, sest bussijuht tegi minu arvates ohtlikke manöövreid, üritas järelkäruga rekkatest mööda sõita, siis pidurdas järsult ning sellejuures oli nähtavus väga kehv udu tõttu. Õnneks jõudsin kella 11.30 ajal Tartusse ja sealt oli koolimajja vaid 5 minutiline jalutuskäik. Hommikul oli koolis Aldo Kalsi poolt välja antud ja koostatud kooli mälestusteraamatu tutvustus ja esitlus. Raamat on aastatest 1945- 2012.ja paksus on üsna suur 719 lk. Kirjutaisn isegi sinna muljeid oma koolipäevadest. Raamatut uurisime veel mitmel korral saalis. Koolimaja õpilaskodu, aadressil Munga 16, on selline kena, euroremonditud ja turvaline. Maja asub Emajõe kaldal, Haridusministeeriumi, vene õigeusu kiriku ja botaanikaaia vahel. Hästi ligipääsetav ja hea asukohaga kesklinnas. Koolis sees toimub parempoolne liiklus, et inimesed kokku ei põrkaks, treppidel on käsipuud mõlemal poolel. 
Pärast raamatu tuvustust küsisin Aldolt autogrammi ja kirjutasin oma andmed külalisteraamatusse. Sellele järgnes kohvipaus ja siis algas konverentsi osa, mis lõppes pidulike õnnitlustega. Oli esinejaid meilt ja mujalt ning Tiina Kangro rääkis, et täisealistest inimestest vajavad prille tervelt 75% inimestest maailmas. Jah nii see on, et prillikandjad on lai sihtrühm aga õnneks kõik pole veel nägemispuudelised.  
Õhtu poole hakkas ka rohkem vilistlasi saabuma. Äratundmisrõõm oli suur ja kooolimajja ei jõudnudki, sest see sai 5 aasta eest üle vaadatud. Sel korral süvenesime ühiselamu renoveerimisega, uudistasime lifti ja tube, klasse ja 12 ! tualetti, millest ei leidnud peeglit. Pööningu puhketoas sai koos muljetatud ja rõõmustatud, et koolimaja nii ilus ning õpialskodu renoveeritud. Vilistlaste õhtu lõppes tordi söömisega ning diskoga, kus Siim lasi vana hääd 80ndate muusikat. Südaööl laldi mulle sünnipäeva laulu ja nii see juubelipidu otsa sai. Kohal oli nii õpetajaid kui õpilasi ma arvan, et umbes 60 ringis. Kui meie ajal elas ühikas 75 last, siis praegu on toad 1-2 kohalised ja lapsi vaid 44. On ajad teised aga maja on ikka sama ja kokkusaada on tore. Meie 16.lennust lõpetas 1988.aastal 9 ja praeguseks on meid elus 8 ning kohale tuli 7. Ka paar aastat nooremate koolikaaslaste üle oli hea meel ja klassijuhataja Rein koos naise Maiega olid ka endiselt kenasti koos. Kohtume siis juba hiljemalt 5 aasta pärast. 
Teel kodupoole tabas meid suur udu ja nähtavus oli väga kehv aga koju me saime. Arko ootas koolimaja ees ja autos olid ka roosid ning tort. Nii armas, et juba Tallinnas mõtles ta minu sünnipäevale. Kodus ootasid Arkok ema ja Toomas, et mulle pool 2 öösel õnne soovida. Olen ikka üks õnnelik inimene, et minu ümber nii hoolivad ja armsad-kallid inimesed on.
Kusjuures mina veel targutasin Arkole, et selline ongi raske nägemispuue, et lähedale näed aga kaugemal on ühtlane udu ja ähmasus. Sellepärast ma autot ei juhigi, et mitte olla enesele ja teistele ohtlik. Jalutan ringi, liigun nii ühistranspordi kui autoga, mida juhivad teised. Aitäh korraldajatele ja jaksu kooliperele.



























   

Kommentaare ei ole: