25. september 2011

Sõpradega kruiisireisil Soomes

Arko tegi meile, st 7 sõbrale ja pereliikmele välja reisi Soome. Enne seda tegi ta terve suve sporti, käis ja osales ratastoolisõitudel EMT rullituuril ja sõitis maratone. Preemiaks sai kingitusi, puuvilju ja auhindu ning Tallinki kinkekaarte. Nende eest ta meid reisile viiski. Laupäeva hommikul ärkasin vara ja ümisesin üht vana viisijupikest "Soome, Soome, pergele Soome, ma tahan sinna saada...". Jah aeg lendab, see laul oli populaarne paarkümmend aastat tagasi. Soomeski olen selle aja jooksul korduvalt käinud aga ikka on tore minna. Kohtusime siis sadamas D-terminaalis. Kohal oli Arko, mina, Imre, Rene, Merle, Tiiu, Taavi ja Jüri. Piletite kätte saamine läks kiiresti ja nii me Superstari vallutasime. Maandusime 8.korrusele ja hüvasti kultuuripealinn. Meri oli tuuline aga ilm ilus, päikeseline kuniks Helsinkisse jõudsime. Sihiks kesklinn ja seejärel Linnanmäki meremaailm. Marssisime jalgsi raudteejaamani. Tee peal kohtasime jõuluvana, kes oma kontori vaateaknal askeldas ja meid õue tervitama tuli. Me lehvitasime talle ja tõdesime, et jõulud pole enam kaugel.

Siis jõudsime kirputorile ja sealt edasi reisironge vaatama, sest vihma hakkas sadama. Seppade ausamba juures tegime pilte ja üldine meeleolu oli hea. Jüri kihutas ees elektrilise tooliga ja Arko hoidis siis temast kinni. Meie sörkisime ees ja taga ja külje peal. Vihmasadu ära kasutades otsustasime minna sööma. Noored tahtsid Hesburgerisse minna ja minu mälu ei petnud ja nii me sinna keldrikorrusele jõudsimegi. Metrood polnud mu noorem poeg veel elus näinud ja käis siis ma aall eskalaatoriga seda imerongi vaatamas. Arko ja Jüri pääsesid maa alla liftiga, mis sõitis alla ja paremas suunas mööda treppi. Pole veel enne sellist ilmaimet näinud, kus lift majas sees treppidest sõidab aga suvel Salzburgis viis mäkke küll sarnane väikerong mitme vaguniga. Jalgu puhkasime bussipeatustes ja parkides. Linanmäki lõbustuspari me jõudsime, vaatasime Sealifes kalu, krabisid, millimalllikaid ja usse. Arko imestas veel, et need haid olid sama suured, kui heeringad. Ilm oli ilus ja otsustasime ja tagasi sadamasse jalgsi minna. Kui tulles oli tee mäkke, siis loogika järgi pidi tagasi tee kulgema mäest alla. Vaatasime kirikuid, kaljusid ja sügisest Soome pealinna. Käisime kahes poes, ostsime külmkapi magneti, hiiremati, lipu ja küpsist, viinerit ja õlut mida laeval hea süüa. Tagasi teel lendas kell kiiresti. Poodidesse Arko ja Jüri sisse ei pääsenud, sest ühe poe ees olid trepid ja teise poeuksel silt, millel ratastoolil rist peal. Muigasin, et mehed jäid poeukse taha nagu penid perenaisi ootama. Linnas liikus ringi huvitavaid inimesi, eri värvi, vanuses ja soost. Lapsed läksidd varem minema ja me kohtusime alles reisisadamas. Läksime laevale ja ohkasime kergendusega, sest kõik olid laevas ning paaritunnise laevasõidu järel olime kodus. Tallinna oli tore saabuda aga purjus soomlased ja külm tuul võtsid meid oma embusesse. Termaki invataksot oodates nägime nii mõndagi. Koju jõudsime hästi ja uni oli hea. Tore on nii reisida, kui passikontrolli pole vaja läbida ja muudkui lähed ja tuled millal soovid. Euroopas on ikka mõnus elada ja kodus olla on hea. Aitäh Arkole.
Pilte näeb siit.

Kommentaare ei ole: