25. detsember 2014

Elu nagu lumises muinasjutu metsas

Just täpselt sellist kingitust ma jõuluvanalt soovisin aga lisaks lumele sain palju muudki. Kuna mul on palju juukseid, siis sain ma nii lokkide keeraja kui ka teiseks juuste sirgendaja, küünla sain ja kui hästi läheb siis saan veel midagi. Lapsed kurtsid, et mulle on nii raske kingitusi teha, sest mul on kõik olemas. 
Mõtlesin ja teatasin oma poegadele, et lapselapsi mul veel pole ja hakkaku pihta. Noored muigasid ja itsistasid. Tegelikkuses ongi iga laps kingitus. Mulle mu pojad ja nende mimmid-pruudid meeldivad. Ka neile kingituste tegemine pole just kõige kergem ja siis kombineerin igal aastal. Laste soovid on suured, kuigi noorem igatses oma auto järele, siis sai ta igapäevaseks eluks vajalikku ning vanemale pojale kinkisin korgitseri, veinipokaalid ja ahjupanni koos stardipaketiga. Tegelikkuses tahtsin ma minna sellisesse muinasjutu metsa, millest laulab Jaagup Kreem Terminaatori saatel oma laulus, mida saab kuulata siit. Kohe unistasin, et oleks lumi puuokstel ja päikest ja pilvetupsukesi ning natuke tuult ja pisut külmraadegi. Seda kõike soovisin ma esimeseks jõulupühaks. Ja minu salasoov läks täide tänu Arkole, kes mu Viru rabasse viis. Tegime metsas oma jõuluselfie, millega soovime kõikidele häid pühi! See n eriline pilt, sest mul on uus müts peas. Minul, kes ma ei ole suur mütsikandja. Minu meele tegi veidike kurvaks see, et teed polnud traktoriga lahti lükatud ja autoga ka lähemale ei pääsenud. Proovisime küll ja üritasime esiratta abiga metsas liikuda aga kui ikka tool veereb laiemalt kui inimeste sisse tallatud rada, siis ikka ei taha küll hanges lõpetada. Aitasin Arko tagasi autoni ja sain temalt lahke loa metsa minna. Nii ma siis läksin, vaikselt, tasamisi, kuulatasin metsa vaikust ja neelasin silmadega seda lumise looduse ilus ning väljas oli külma - 6 C. Vastu tuli palju inimesi, sest parkimisplats oli ääreni täis matkajate ja loodushuviliste masinaid. Soovisime lihtsalt häid pühi ja naeratasime. Ilus ilm teeb inimesed heatahtlikeks ja armsateks. Üks härra küsis minult, et kuhu nüüd, et kas laulupeole. Muigasin ja astusin edasi kuni jõudsin laudteeni, mis oli lund täis. Tatsasin edasi ja peatusin, et pilte teha. Vastu tuli noori peresid, lapsi kelkudega ja oli ka magavaid lapsi isade süles, taksikoer silkas vastu. Lasin ühed mööda, sest tahtsin neid lumiseid soojärvesid pildistada. Veel üleeelmisel suvel käisime koos Arkoga seal kaardistamas ja suve pilte samast rabast näeb siit. Nüüd siis oli kõik pehme lumevaiba all. Nii kena oli päikese, pilvede ja varjudemäng koos helkleva lume ja rabamändide kooslusena. Jalutasin tagasi auto poole ja kohtusin lumeingliga. On aga ilus ja imeline see elu ja nii vähe on õnnelik olemiseks vaja. Päris füüsiliselt väsitav matk oli aga see oli seda väärt. Aitäh kulla Arko, et sa mu jõulusoovi täitumisele kaasa aitasid.  
Elu on kui ilus muinasjutt.


 













































Kommentaare ei ole: