Töövõimereform annab inimesele uue võimaluse

Selline hästi kirjutatud artikkel Riigikontrolli poolt, milles Liisi Uder toob olulise välja lõigus:
"Seega on põhimõtteliselt õige, et pärast riigikogu heakskiidu saanud reformi hakatakse töövõimetuse asemel hindama töövõimet ehk vaadatakse seda, mida inimene suudab teha, mitte seda, mida ta enam ei suuda. Toetuse suurus seotakse töötasu suurusega, palju tähelepanu pööratakse tööalasele rehabilitatsioonile ja tööturumeetmetele, et neid inimesi tööle aidata. Eesti jaoks on oluline küsimus, kas maksamegi neile ainult väga väikest pensioni, mis ei taga neile inimväärset elu, või kulutame sama raha sellele, et anda neile inimestele uus võimalus."

Terve artikkel, mis on kopeeritud listist elil.ee on järgmine:
Töövõimereformile tuleb lisada kutsehaiguskindlustuse süsteem

Liisi Uder Riigikontrolli sotsiaalvaldkonna auditite juht

valitsusel pole seni vastust, kuidas rahastatakse töövõimetoetuste süsteemi pärast seda, kui euroraha selleks enam kasutada ei saa 

Palju kirgi kütnud töövõimereformi puhul on enamasti juttu olnud puuetega inimeste probleemidest, mis on aga ühekülgne käsitlus.

Eesti umbes 94 000 töövõimetuspensionärist on puue määratud umbes pooltele. Seega on pooled töövõimetuspensionärid sellised, kes on kaotanud töövõime ning muid takistusi neil tööle naasmiseks ei ole. Töövõimereform võiks olla ennekõike suunatud neile.

Samal ajal on Eestis 130 000 puudega inimest, kuid ligi 80 000 neist on vanaduspensionärid, keda töövõimereform ei puuduta. Siin tuleb teha põhimõttelist vahet ning jagada ka reform sisuliselt kaheks.

Ühed on need, kes on kaotanud võime teha tööd ja vajavad abi, et leida endale sobiv töö. Selleks võivad nad vajada tööalast rehabilitatsiooni, ümberõpet või muid abistavaid teenuseid. Puuetega inimeste puhul on aga ennekõike oluline see, et nad saaksid ühiskonnas võrdväärsetena osaleda. Nad vajavad tööturuteenuste kõrval ka muid teenuseid, sest peale kaotatud töövõime on nendel inimestel puude tõttu eripärad, mis takistavad teistega võrdselt tööturul konkureerimast.

Kõnealuse reformiga soovitakse lahendada töövõimetuspensionäride probleeme, kuid samal ajal on lahendamata puuetega inimeste probleemid. See on ka peamine põhjus, miks on tekkinud eri osapoolte vahel arusaamatused. Sealjuures ei tohi unustada ka inimesi, kes on tööturult eemal mingi muu põhjuse kui töövõimetuse või puude tõttu.

Töövõimereform on vajalik

Statistikaameti andmete järgi oli 2013. aastal Eestis 12 700 inimest, kes ei olnud hõivatud seetõttu, et nad hoolitsesid mõne pereliikme eest. Riik on abi vajavate pereliikmete eest hoolitsemise jätnud suuresti perede õlule. Selleks et omastehooldajad saaksid pöörduda tagasi ühiskonnaellu ja tööturule, peab riik koostöös omavalitsustega looma abistavad teenused, mis tagaksid hoole abivajajatele ja võimaldaksid hooldajatel tööl käia.

Keskmiselt hakatakse töövõimetuspensioni saama 45-aastaselt. Eesti suur töövõimetuspensionäride arv toob alla ka keskmise üldise pensionilemineku ea, milleks on seetõttu 52 eluaastat. See kõik avaldab mõju pensionikindlustuse kuludele. Selleks et pensionid saaksid 2014. aastal välja makstud, tuleb sotsiaalmaksu laekumise kõrval leida riigieelarvest 380 miljonit eurot.

Rahanappuse korral on oluline, et olemasolevat kasutataks tõhusalt, kuid praegune süsteem ei ole tõhus. Töövõimetuse hindamise käigus keskendutakse ainult sellele, kas isik suudab teha seda tööd, mida ta on seni teinud, kuid ei hinnata seda, kas mõni muu töö võiks talle jõukohane olla.

Pensioni makstakse sõltumata inimese sissetulekust. Umbes 40% töövõimetuspensionäre töötab, kuid valdav osa neist saab imeväikest tasu. 10% teenib üle Eesti keskmise palga ja tekib küsimus, kas need inimesed on ikka töövõimetud. Nendest, kes on kaotanud töövõimest 100%, teenis töötasu 5%.

Inimesed, kes juba kord on hakanud töövõimetuspensioni saama, saavad seda, kuni lähevad ennetähtaegsele või tavalisele vanaduspensionile. Ainult mõne protsendi puhul loetakse pärast esimest hindamist töövõime taastunuks. Senine süsteem, kus kord juba töövõime kaotanud isikud hakkavad saama töövõimetuspensioni ja väga vähestel neist loetakse töövõime hiljem taastunuks, ei soodusta isikute naasmist tööturule.

Riik ei ole seni väga palju teinud ka tööturule naasmise toetamiseks: pole piisavalt tööalase rehabilitatsiooni teenuseid, suures mahus täiendus- ja ümberõpet töövõime kaotanutele ei pakuta.

Seega on põhimõtteliselt õige, et pärast riigikogu heakskiidu saanud reformi hakatakse töövõimetuse asemel hindama töövõimet ehk vaadatakse seda, mida inimene suudab teha, mitte seda, mida ta enam ei suuda. Toetuse suurus seotakse töötasu suurusega, palju tähelepanu pööratakse tööalasele rehabilitatsioonile ja tööturumeetmetele, et neid inimesi tööle aidata. Eesti jaoks on oluline küsimus, kas maksamegi neile ainult väga väikest pensioni, mis ei taga neile inimväärset elu, või kulutame sama raha sellele, et anda neile inimestele uus võimalus.

Et juurdekasv peatuks

Nagu öeldud, oli 2014. aasta alguses töövõimetuspensioni saajaid üle 94 000. Nende arv on viimase kümne aastaga suurenenud 70% võrra. Töövõimereform saab edukas olla ainult siis, kui uusi põlvkondi töövõime kaotanuid enam peale ei kasva.

Reformist on seni täielikult välja jäänud meetmed, mida rakendada selleks, et töövõime kaotanute arvu kasvu pidurdada. Kuigi töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt on tööandjal kindel roll ja vastutus töötajate tervise säilitamisel, tööandjad Eestis seda vastutust ei kanna.

Paljudes riikides on töökeskkonna parandamiseks ja tööandjate vastutuse suurendamiseks loodud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemid. Sedasama on planeeritud Eestis teha juba viimased 20 aastat, kuid vajalikke otsuseid seni langetatud ei ole. Riigikontrolli hinnangul tuleks töövõimetoetuse süsteemi rakendamisega ühel ajal luua ja rakendada ka tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem, mis sunniks tööandjaid töökeskkonda parandama ja/või sellest tekkinud kulusid kandma. Selle süsteemi rakendudes kannaksid tööandjad osa neist kuludest, mida on vaja töövõimetoetuse saajate tööturule aitamiseks.

Töövõimereformi kulud kaetakse esialgu eurorahast. Siiamaani ei ole teada, kuidas finantseeritakse töövõimetoetuse süsteemi pärast seda, kui euroraha selleks enam kasutada ei saa. Riigikontrolli sellesisulistele küsimustele on vastutustundetult vastatud, et töövõimetoetuse süsteemi edasine rahastamine jääb järgmise valitsuse otsustada.

Praegu makstakse töövõimetuspensioni pensionikindlustuse rahast. Töövõimetoetuse süsteem mõjub soodsalt pensionikindlustuse puudujäägi vähenemisele, kuid ei lahenda valdkonna rahastamise probleemi.

Vaja on katsetada

Samuti tuleb olla kindel, et kui riik rakendab uut süsteemi, mille üks osa on uus töövõime hindamise metoodika, siis on enne selle metoodika kasutuselevõttu seda piisavalt katsetatud.

Töövõime hindamise metoodika on loodud rahvusvahelisele metoodikale ja praktikale tuginedes ja riigikontrollil pole põhjust selle koostanud spetsialistide professionaalsust kahtluse alla seada. Sotsiaalministeerium planeerib seda metoodikat enne rakendamist kontrollida 300 inimese peal, aga juba enne katsetamise algust on ministeerium kindel, et see on piisav.

Paralleeli võib tõmmata ka 2008.–2009. aastal toimunud tööealiste puudega inimeste puude raskusastme määramise muutmisega, kus samuti oli metoodika probleemide tõttu palju rahulolematust. Riigikontroll leidis seda süsteemi auditeerides, et puudest tingitud lisakulusid selle metoodika alusel tegelikult üldse määrata ei saagi ja paljud, kellele on määratud lisakuluks näiteks ravimid või abivahendid, neid tegelikult soetanud ei olegi. Süsteem kehtib siiamaani edasi.

Riigikontrolli hinnangul oleks töövõimereformiga mõistlik edasi minna järgmiselt.

1. Otsustada 2015. aasta jooksul, kuidas rahastada töövõimetoetuste süsteemi pärast reformi lõppu. Rahastamis­skeem peab olema teada enne, kui seadus 2016. aastal kehtima hakkab.

2. Viia ellu valitsuse 27. no­- vembri istungil heaks kiidetud tegevusplaan tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi põhialuste väljatöötamiseks. Selleks koostada ja esitada 2015. aasta jooksul riigikogule vastav seaduseelnõu. Ilma tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemita ei ole võimalik töövõime kaotanute pealekasvu pidurdada.

3. Katsetada töövõime hindamise metoodikat ulatuses, mis annaks kindluse, et see sobib eri taustaga ja eri põhjustel töövõime kaotanute jaoks.

4. Algatada ka puuetega inimeste toetussüsteemi reform, mis tagaks neile vajalikud teenused ja abi mahus, mis aitavad neil ühiskonnaellu integreeruda. 

TÖÖVÕIMEST

Töövõimetuspensionäre oli Eestis 2014. aasta alguses 94 325 ja töövõimetuspensioniteks kulus eelmisel aastal 217 miljonit eurot.

Töövõimetuspensionäride arv on viimase kümne aasta jooksul kuni viimase ajani suurenenud 3,8–9,5% võrra aastas. Viimasel aastal see siiski veidi vähenes.

Tööealisest rahvastikust (15–64-aastased) oli Põlvamaal töövõimetuspensionäre selle aasta alguse seisuga 23,7%, kuid Harjumaal kõigest 6,1%.

Eestis keskmiselt oli töövõimetuspensionäre 10,9% töö­ealisest rahvastikust.