Minister vastab siht ja sidusrühmade ettepanekutele
Aitäh Teile, et võtsite vastu minu ja Margus Tsahkna kutse kohtuda ning mõelda kaasa töövõimereformi teemadel. Oleme saanud vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejatelt palju asjalikku tagasisidet nii töövõime hindamise määruse eelnõu kohta kui laiemalt, mille üle olen väga tänulik. Tervise- ja tööministrina näen oma vastutust selles, et nendel inimestel oleks väärikas elu ja hea elukvaliteet. Piiratud ressursside ja vahendite kontekstis võib see mõte tunduda küll utoopilisena, kuid loodan, et kui me teame, kuhu suunda me soovime liikuda, hakkavad asjad sammhaaval ja ajapikku paranema.
Töövõimereform on üks samm sellel teekonnal. Reformi üks eesmärk on, nagu ma ka varem olen öelnud, erivajadustega inimeste elukvaliteedi parandamine läbi selle, et nad on kaasatud ühiskonda parimal neile sobival moel, pakkudes neile võimetekohast rakendust ka tööturul. Selles kontekstis oli sihtrühmadelt määruse kohta saadud tagasiside igati konstruktiivne. Võib-olla kõige põhimõttelisem sõnum, mille erinevatelt tagasisidestajatelt üles korjasin, oli tõdemus, et me näeme seda reformi erinevalt. Igati tõenäoliselt peitub põhjus selles, et reformi alguses sai puudulikult seda ideed ja põhimõtet huvigruppidele lahti räägitud. Oluline on kogu selle muutuse kontekstis üle korrata sõnum, et töövõime hindamise eesmärk pole anda vastuseid kõikidele sihtrühma muredele. Töövõime hindamise tulemusel selgub inimese töövõime ulatus ja õigus töövõimetoetusele. Edasi tegeleb, juhul kui inimesel on võimekus töötada, tema nõustamise ja tööle aitamisega töötukassa, kelle ülesanne on inimest toetada sellisel ühiskonda integreerimisel. See on mõtteviisi muutumise küsimus – puudega inimese töötamine tavalises töökeskkonnas ei saa olla taunitav lihtsalt sellepärast, et inimesel on puue. Ühiskond ja tööandjad peavad hakkama toetama ja aitama erivajadustega inimeste integratsioonil tööjõuturule. See on inimeste sotsiaalse väärikuse küsimus, nende väärtustamine täieõiguslike ühiskonna liikmetena, vaatamata nende eripäradele.
Töövõime hinnang ja puude hindamise otsus ei ole omavahel seotud ja jäävad eraldi ka tulevikus. Puude hindamine on eraldi protsess ning isegi kui mõni puudega inimene tunnistatakse uue metoodika järgi töövõimeliseks, ei mõjuta see otseselt tema puude hinnangut ning sellega seotud sotsiaaltoetusi. Tõsi, segadust võib tekitada asjaolu, et me oleme otsustanud lihtsustada puude taotlemist ja rakendame nn ühe ukse poliitikat. See on aga tehtud inimeste vaeva vähendamiseks ning ühe hindamise otsus ei mõjuta teist.
Alljärgnevalt peatun olulisematel teemadel, mis tagasisidest välja koorusid:
1) Kriitika ja kommentaarid selle kohta, et inimene peab enne töövõime hindamist külastama arsti. Sihtrühmade lisakommentaar oli, et puue ei kao – n-ö kui jalg on amputeeritud, ei kasva see tagasi.
Olen selle argumendi ja kommentaariga igati nõus ja pärast diskussioone ministeeriumi sees erinevate valdkondade spetsialistidega, kusjuures kaasatud olid ka mõned püsiva puudega inimesed, kelle tervise taastumist mingil moel loota pole, suutsime leida lahenduse selliselt, et inimese puue ja need haigused, millest mingilgi moel paranemist pole loota, on tervise infosüsteemis kogu aeg nähtaval. Ja inimene saab oma terviseseisundi infot värskendada rutiinsete arstilkäikudega – selleks, et tõestada oma puuet, ei ole uue lahenduse kontekstis enam spetsiaalselt vaja arstile minna, kui andmed on regulaarselt värskendatud. Hetke tervise- ja funktsionaalse seisundi kirjeldust on vaja uuendada, sest see näitab, kuidas mõjutab konkreetne diagnoos inimese tegevusvõimet, mis aga võib muutuda aja jooksul nii paremuse kui halvema suunas – paranevad abivahendid, ravivõimalused, erinevad teenused, inimene kohaneb uue olukorra ja abivahenditega või, vastupidi, ilmnevad aja jooksul täiendavad tervislikud probleemid, millega oleks õiglane töövõime hindamisel arvestada. Seda saab teha ka perearst näiteks siis, kui inimene läheb mingi muu tervisehädaga arstile. Tervishoiupoliitiliselt on siiski oluline, et inimesed külastaksid regulaarselt arsti, perearsti. Tahame seda rutiini ja hoiakut propageerida ning liikuda oma tervishoiupoliitikas sinna suunda, et põhirõhk on ennetusel. Tõhusam kui tagajärgede likvideerimine on selline tervisekäitumine, mis tugineb ennetavatel meetmetel. Regulaarse arstilkäimise mõtte propageerimine on oluline ka selleks, et saada õigel ajal jaole võimalikele tervise halvenemise protsessidele, ja puudega inimestel on riskid selles osas tihti suuremad. Seega, jah, puuet iga kord uuesti selle lahenduse tulemusel enam tõestama ei pea, küll aga on oluline kasvatada inimeste tervisekäitumist preventiivse maailmavaate suunas. See on inimese enda turvalisuse ja elukvaliteedi huvides. See lahendus eeldab spetsiaalseid infotehnoloogilisi lahendusi tervise infosüsteemi. Ministeeriumi selle ala asjatundjad on lubanud need välja töötada nii kiiresti kui võimalik. Seega, lahendus paistab silmapiiril.
Üks detail siinjuures siiski on. Nimelt, esmakordselt uutel alustel hindamisele minemise eel tuleb siiski arsti juures käia, et tervise infosüsteemi jõuaks kõik vajalikud diagnoosid. Kuid edaspidi ehk kordushindamise puhul, on need andmed süsteemis juba olemas ja hindajatele kättesaadavad. Muudatuse aluseks on eeldus, et inimene hoolitseb ja muretseb ka ise selle eest, et tema andmed on tervise infosüsteemis värsked ja olemas.
2) Kriitika ja kommentaarid selle kohta, kes konkreetselt töövõimet hindama hakkavad. Sealjuures kriitika arstide aadressil.
Põhimõtteliselt on ju inimese puue ja seeläbi piirangud töövõimele seotud meditsiiniliste protsessidega/tegevustega. Olgu see siis kaasasündinud puue, haiguse tagajärjel tekkinud puue või õnnetuse tulemusel kaotatud tervis. Sestap on loogiline, et inimese võimalused sotsiaalses kontekstis ühiskonnas osaleda ja toime tulla on seotud tema tervisliku seisundiga. Terviseseisundi ja funktsionaalse võimekuse seostamise ning terviseandmetele ligipääsu ja terviseandmete tõlgendamise pädevus on arstil. Kõik Eestis praktiseerivad arstid on läbinud põhjaliku arstihariduse baaskoolituse, mis annab neile pädevuse inimese terviseseisundit tõlgendada sõltumata sellest, mis eriala arstiks on nad hiljem spetsialiseerunud. Arstid omandavad reformi tarbeks planeeritud koolitusel töövõime hindamise metoodika põhimõtted, mille järgi seostatakse inimese tegevusvõimekus ja -piirangud tema terviseseisundiga ja selle prognoosiga.
Siia konteksti haakub ka teine suurem teema, mis vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejate tagasisidest läbi jookseb – mõte, et hindamisse tuleks kaasata rohkem neid spetsialiste, kellega puudega inimene igapäevaselt kokku puutub, ja kriitika arstide võimaliku pädevuse osas. Otsustasime teha siin põhimõttelise muudatuse, tuues konkreetse inimesega tegelenud spetsialistid hindamise kohustuslikuks osaks. Kui varem kirjeldatud põhimõtte järgi oli võimalik vajadusel kaasata hindamisse inimesega seotud spetsialiste (sotsiaaltöötaja, hoolekandeteenuse osutaja, psühholoog vms), siis nüüd – kui inimene vastavat soovi avaldab –, tuleb nendega kindlasti ühendust võtta. Samuti täiendame hindamise aluseks võetavat lisainfot ehk arvesse läheb kõik, mille inimene soovib täiendavalt hindamisele esitada – näiteks rehabilitatsiooni plaani, kokkuvõtte sotsiaalteenustest jm. See on oluline samm, millega tagame, et arst arvestab oma arvamuse koostamisel võimalikult paljusid aspekte. Samuti on praktiseerivad rehabilitatsioonimeeskonnad väga oodatud töötukassa töövõime hindamise teenuse sisseostuhankel kas iseseisvalt või koostöös teistega osalema.
3) Kogu töövõime hindamise protsessi vältel hea haldustava järgimine ehk usalduse küsimus
Töövõime hindamise rakendumise üks oluline põhimõte on, et taotlejale selgitatakse menetluse käiku ning koondatakse kogu vajalik info otsuse tegemiseks. Töötukassa roll on see tagada. Kui vähegi võimalik, soovitan inimestel tulla esimest korda töövõime hindamise taotlusankeeti täitma lähimasse töötukassa esindusse kohale, kus neid ankeedi täitmisel ning õigete detailide kirjapanemisel juhendavad ja abistavad vastava koolituse läbinud juhtumikorraldajad. Need töötukassa eksperdid oskavad küsida vajalikke küsimusi, mis tagavad, et ankeedis midagi olulist märkimata ei unune, ning nad oskavad vastata täitmisel tekkivatele küsimustele. Kui inimese enda täidetud ankeet ning töövõime hindamisel tema terviseseisundi kohta kogutud info omavahel ei klapi, kohtub töövõimet hindav arst inimesega isiklikult ning langetab otsuse alles pärast seda. Hinnanguliselt iga viienda juhtumi puhul toimub esimesel korral visiidipõhine hindamine, kus inimesel on võimalik täiendavalt selgitusi anda. Seega pöörame keerulisematele juhtudele eriti põhjalikku tähelepanu ning aitame tagada, et hindamisel võetakse arvesse kõiki olulisi asjaolusid.
Me ei suuda kahjuks võimaldada seda, et iga hinnatav saab tutvuda oma hindaja-arsti arvamusega enne otsuse langetamist, kuna see võtaks palju aega ja tähendaks olulist lisakulu. Otsuse ümbervaatamiseks ei piisa inimese enda ütlustest, vaid sisuliselt tuleks teha uus arstlik ekspertiis. See tähendab, et hindamismenetlus pikeneb enam kui 30 tööpäeva pikkuseks, ning täiendavate juhtumikorraldajate palkamist. See tähendab ka seda, et inimesed jääksid pikemaks ajaks sissetuleku ootele. Järelikult on neile endale kasulikum vaidlustada otsus tagant järele ja vältida nii sissetulekuaugu tekkimist. Nii inimese kui riigi seisukohalt on seega otstarbekam pöörata suuremat rõhku hea haldusmenetluse tava järgimisele, võimalikult põhjalikule hindamiseks vajalikule sisendile ning kvaliteetsele hindamisprotsessile. Kui peaks ikkagi selguma, et inimene ei loe tema töövõimele antud hinnangut õiglaseks, on tal võimalik töötukassa otsus vaidlustada ning see vaadatakse uuesti üle. Otsuse vaidlustamine ehk vaide esitamine on lihtne ega nõua juriidilist eriharidust – piisab vabas vormis avaldusest, milles on ära toodud lühike põhjendus, miks inimene hinnanguga ei nõustu, ning selle toimetamisest töötukassasse. Kui vaide menetlemisel selgub, et küsimusi tekitab arstliku ekspertiisi kvaliteet, vaatab otsuse läbi teine arst. Kui vaidlustuse tulemusel selgub, et inimesele ettenähtud toetus peab olema suurem, kompenseeritakse saamata jäänud tulu. Kokkuvõttes on meie eesmärk arendada süsteem siiski sedavõrd mõistlikuks, et vajadus vaidlustamise järele oleks praktikas minimaalne. Lisaks võin kinnitada, et aasta pärast töövõime hindamise süsteemi käivitumist analüüsime uut korraldust põhjalikult ning teeme sinna reformi siht- ja sidusrühmade esindajatega koostöös vajadusel parandusi.
Ma vabandan, et ei jõua vastata selles kirjas kõigile laekunud ettepanekutele, sest neid oli tõesti palju. Me töötasime ja arutasime kõik tehtud ettepanekud põhjalikult läbi ning kui Teil on täpsustavaid küsimusi mõne konkreetselt Teie kirjas välja toodud ettepaneku kohta, kirjutage mulle julgelt ja ma vastan selle kohta täpsemalt. Soovitan tutvuda ka minu kooskõlastusringile saadetava töövõime hindamise määruse eelnõuga, milles on leidnud väljundi suur osa vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejate mitteametlikus kaasamisvoorus tehtud ettepanekutest. Kui Teil on täiendavaid ideid, mida sooviksite kas laiemalt töövõimereformi või kitsamalt töövõime hindamise kontekstis arutada, olen avatud neid kuulama ja kaasa mõtlema. Pakun omalt poolt seda, et ühise eesmärgi nimel ja protsesside paremaks muutmiseks on mu kalendris alati aega! Loomulikult olete oodatud osalema ka määruse eelnõu ametlikul kooskõlastusringil. Minu vastutus on hoida ja arendada dialoogi vähenenud töövõimega inimeste esindajatega ning ma soovin, et see jätkuks sarnases konstruktiivses vaimus ka edaspidi.
Parimate soovidega, Rannar Vassiljev Tervise- ja tööminister
#töövõimereform#RannarVassiljev#tervisejatööminister
Töövõimereform on üks samm sellel teekonnal. Reformi üks eesmärk on, nagu ma ka varem olen öelnud, erivajadustega inimeste elukvaliteedi parandamine läbi selle, et nad on kaasatud ühiskonda parimal neile sobival moel, pakkudes neile võimetekohast rakendust ka tööturul. Selles kontekstis oli sihtrühmadelt määruse kohta saadud tagasiside igati konstruktiivne. Võib-olla kõige põhimõttelisem sõnum, mille erinevatelt tagasisidestajatelt üles korjasin, oli tõdemus, et me näeme seda reformi erinevalt. Igati tõenäoliselt peitub põhjus selles, et reformi alguses sai puudulikult seda ideed ja põhimõtet huvigruppidele lahti räägitud. Oluline on kogu selle muutuse kontekstis üle korrata sõnum, et töövõime hindamise eesmärk pole anda vastuseid kõikidele sihtrühma muredele. Töövõime hindamise tulemusel selgub inimese töövõime ulatus ja õigus töövõimetoetusele. Edasi tegeleb, juhul kui inimesel on võimekus töötada, tema nõustamise ja tööle aitamisega töötukassa, kelle ülesanne on inimest toetada sellisel ühiskonda integreerimisel. See on mõtteviisi muutumise küsimus – puudega inimese töötamine tavalises töökeskkonnas ei saa olla taunitav lihtsalt sellepärast, et inimesel on puue. Ühiskond ja tööandjad peavad hakkama toetama ja aitama erivajadustega inimeste integratsioonil tööjõuturule. See on inimeste sotsiaalse väärikuse küsimus, nende väärtustamine täieõiguslike ühiskonna liikmetena, vaatamata nende eripäradele.
Töövõime hinnang ja puude hindamise otsus ei ole omavahel seotud ja jäävad eraldi ka tulevikus. Puude hindamine on eraldi protsess ning isegi kui mõni puudega inimene tunnistatakse uue metoodika järgi töövõimeliseks, ei mõjuta see otseselt tema puude hinnangut ning sellega seotud sotsiaaltoetusi. Tõsi, segadust võib tekitada asjaolu, et me oleme otsustanud lihtsustada puude taotlemist ja rakendame nn ühe ukse poliitikat. See on aga tehtud inimeste vaeva vähendamiseks ning ühe hindamise otsus ei mõjuta teist.
Alljärgnevalt peatun olulisematel teemadel, mis tagasisidest välja koorusid:
1) Kriitika ja kommentaarid selle kohta, et inimene peab enne töövõime hindamist külastama arsti. Sihtrühmade lisakommentaar oli, et puue ei kao – n-ö kui jalg on amputeeritud, ei kasva see tagasi.
Olen selle argumendi ja kommentaariga igati nõus ja pärast diskussioone ministeeriumi sees erinevate valdkondade spetsialistidega, kusjuures kaasatud olid ka mõned püsiva puudega inimesed, kelle tervise taastumist mingil moel loota pole, suutsime leida lahenduse selliselt, et inimese puue ja need haigused, millest mingilgi moel paranemist pole loota, on tervise infosüsteemis kogu aeg nähtaval. Ja inimene saab oma terviseseisundi infot värskendada rutiinsete arstilkäikudega – selleks, et tõestada oma puuet, ei ole uue lahenduse kontekstis enam spetsiaalselt vaja arstile minna, kui andmed on regulaarselt värskendatud. Hetke tervise- ja funktsionaalse seisundi kirjeldust on vaja uuendada, sest see näitab, kuidas mõjutab konkreetne diagnoos inimese tegevusvõimet, mis aga võib muutuda aja jooksul nii paremuse kui halvema suunas – paranevad abivahendid, ravivõimalused, erinevad teenused, inimene kohaneb uue olukorra ja abivahenditega või, vastupidi, ilmnevad aja jooksul täiendavad tervislikud probleemid, millega oleks õiglane töövõime hindamisel arvestada. Seda saab teha ka perearst näiteks siis, kui inimene läheb mingi muu tervisehädaga arstile. Tervishoiupoliitiliselt on siiski oluline, et inimesed külastaksid regulaarselt arsti, perearsti. Tahame seda rutiini ja hoiakut propageerida ning liikuda oma tervishoiupoliitikas sinna suunda, et põhirõhk on ennetusel. Tõhusam kui tagajärgede likvideerimine on selline tervisekäitumine, mis tugineb ennetavatel meetmetel. Regulaarse arstilkäimise mõtte propageerimine on oluline ka selleks, et saada õigel ajal jaole võimalikele tervise halvenemise protsessidele, ja puudega inimestel on riskid selles osas tihti suuremad. Seega, jah, puuet iga kord uuesti selle lahenduse tulemusel enam tõestama ei pea, küll aga on oluline kasvatada inimeste tervisekäitumist preventiivse maailmavaate suunas. See on inimese enda turvalisuse ja elukvaliteedi huvides. See lahendus eeldab spetsiaalseid infotehnoloogilisi lahendusi tervise infosüsteemi. Ministeeriumi selle ala asjatundjad on lubanud need välja töötada nii kiiresti kui võimalik. Seega, lahendus paistab silmapiiril.
Üks detail siinjuures siiski on. Nimelt, esmakordselt uutel alustel hindamisele minemise eel tuleb siiski arsti juures käia, et tervise infosüsteemi jõuaks kõik vajalikud diagnoosid. Kuid edaspidi ehk kordushindamise puhul, on need andmed süsteemis juba olemas ja hindajatele kättesaadavad. Muudatuse aluseks on eeldus, et inimene hoolitseb ja muretseb ka ise selle eest, et tema andmed on tervise infosüsteemis värsked ja olemas.
2) Kriitika ja kommentaarid selle kohta, kes konkreetselt töövõimet hindama hakkavad. Sealjuures kriitika arstide aadressil.
Põhimõtteliselt on ju inimese puue ja seeläbi piirangud töövõimele seotud meditsiiniliste protsessidega/tegevustega. Olgu see siis kaasasündinud puue, haiguse tagajärjel tekkinud puue või õnnetuse tulemusel kaotatud tervis. Sestap on loogiline, et inimese võimalused sotsiaalses kontekstis ühiskonnas osaleda ja toime tulla on seotud tema tervisliku seisundiga. Terviseseisundi ja funktsionaalse võimekuse seostamise ning terviseandmetele ligipääsu ja terviseandmete tõlgendamise pädevus on arstil. Kõik Eestis praktiseerivad arstid on läbinud põhjaliku arstihariduse baaskoolituse, mis annab neile pädevuse inimese terviseseisundit tõlgendada sõltumata sellest, mis eriala arstiks on nad hiljem spetsialiseerunud. Arstid omandavad reformi tarbeks planeeritud koolitusel töövõime hindamise metoodika põhimõtted, mille järgi seostatakse inimese tegevusvõimekus ja -piirangud tema terviseseisundiga ja selle prognoosiga.
Siia konteksti haakub ka teine suurem teema, mis vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejate tagasisidest läbi jookseb – mõte, et hindamisse tuleks kaasata rohkem neid spetsialiste, kellega puudega inimene igapäevaselt kokku puutub, ja kriitika arstide võimaliku pädevuse osas. Otsustasime teha siin põhimõttelise muudatuse, tuues konkreetse inimesega tegelenud spetsialistid hindamise kohustuslikuks osaks. Kui varem kirjeldatud põhimõtte järgi oli võimalik vajadusel kaasata hindamisse inimesega seotud spetsialiste (sotsiaaltöötaja, hoolekandeteenuse osutaja, psühholoog vms), siis nüüd – kui inimene vastavat soovi avaldab –, tuleb nendega kindlasti ühendust võtta. Samuti täiendame hindamise aluseks võetavat lisainfot ehk arvesse läheb kõik, mille inimene soovib täiendavalt hindamisele esitada – näiteks rehabilitatsiooni plaani, kokkuvõtte sotsiaalteenustest jm. See on oluline samm, millega tagame, et arst arvestab oma arvamuse koostamisel võimalikult paljusid aspekte. Samuti on praktiseerivad rehabilitatsioonimeeskonnad väga oodatud töötukassa töövõime hindamise teenuse sisseostuhankel kas iseseisvalt või koostöös teistega osalema.
3) Kogu töövõime hindamise protsessi vältel hea haldustava järgimine ehk usalduse küsimus
Töövõime hindamise rakendumise üks oluline põhimõte on, et taotlejale selgitatakse menetluse käiku ning koondatakse kogu vajalik info otsuse tegemiseks. Töötukassa roll on see tagada. Kui vähegi võimalik, soovitan inimestel tulla esimest korda töövõime hindamise taotlusankeeti täitma lähimasse töötukassa esindusse kohale, kus neid ankeedi täitmisel ning õigete detailide kirjapanemisel juhendavad ja abistavad vastava koolituse läbinud juhtumikorraldajad. Need töötukassa eksperdid oskavad küsida vajalikke küsimusi, mis tagavad, et ankeedis midagi olulist märkimata ei unune, ning nad oskavad vastata täitmisel tekkivatele küsimustele. Kui inimese enda täidetud ankeet ning töövõime hindamisel tema terviseseisundi kohta kogutud info omavahel ei klapi, kohtub töövõimet hindav arst inimesega isiklikult ning langetab otsuse alles pärast seda. Hinnanguliselt iga viienda juhtumi puhul toimub esimesel korral visiidipõhine hindamine, kus inimesel on võimalik täiendavalt selgitusi anda. Seega pöörame keerulisematele juhtudele eriti põhjalikku tähelepanu ning aitame tagada, et hindamisel võetakse arvesse kõiki olulisi asjaolusid.
Me ei suuda kahjuks võimaldada seda, et iga hinnatav saab tutvuda oma hindaja-arsti arvamusega enne otsuse langetamist, kuna see võtaks palju aega ja tähendaks olulist lisakulu. Otsuse ümbervaatamiseks ei piisa inimese enda ütlustest, vaid sisuliselt tuleks teha uus arstlik ekspertiis. See tähendab, et hindamismenetlus pikeneb enam kui 30 tööpäeva pikkuseks, ning täiendavate juhtumikorraldajate palkamist. See tähendab ka seda, et inimesed jääksid pikemaks ajaks sissetuleku ootele. Järelikult on neile endale kasulikum vaidlustada otsus tagant järele ja vältida nii sissetulekuaugu tekkimist. Nii inimese kui riigi seisukohalt on seega otstarbekam pöörata suuremat rõhku hea haldusmenetluse tava järgimisele, võimalikult põhjalikule hindamiseks vajalikule sisendile ning kvaliteetsele hindamisprotsessile. Kui peaks ikkagi selguma, et inimene ei loe tema töövõimele antud hinnangut õiglaseks, on tal võimalik töötukassa otsus vaidlustada ning see vaadatakse uuesti üle. Otsuse vaidlustamine ehk vaide esitamine on lihtne ega nõua juriidilist eriharidust – piisab vabas vormis avaldusest, milles on ära toodud lühike põhjendus, miks inimene hinnanguga ei nõustu, ning selle toimetamisest töötukassasse. Kui vaide menetlemisel selgub, et küsimusi tekitab arstliku ekspertiisi kvaliteet, vaatab otsuse läbi teine arst. Kui vaidlustuse tulemusel selgub, et inimesele ettenähtud toetus peab olema suurem, kompenseeritakse saamata jäänud tulu. Kokkuvõttes on meie eesmärk arendada süsteem siiski sedavõrd mõistlikuks, et vajadus vaidlustamise järele oleks praktikas minimaalne. Lisaks võin kinnitada, et aasta pärast töövõime hindamise süsteemi käivitumist analüüsime uut korraldust põhjalikult ning teeme sinna reformi siht- ja sidusrühmade esindajatega koostöös vajadusel parandusi.
Ma vabandan, et ei jõua vastata selles kirjas kõigile laekunud ettepanekutele, sest neid oli tõesti palju. Me töötasime ja arutasime kõik tehtud ettepanekud põhjalikult läbi ning kui Teil on täpsustavaid küsimusi mõne konkreetselt Teie kirjas välja toodud ettepaneku kohta, kirjutage mulle julgelt ja ma vastan selle kohta täpsemalt. Soovitan tutvuda ka minu kooskõlastusringile saadetava töövõime hindamise määruse eelnõuga, milles on leidnud väljundi suur osa vähenenud töövõimega inimeste eestkõnelejate mitteametlikus kaasamisvoorus tehtud ettepanekutest. Kui Teil on täiendavaid ideid, mida sooviksite kas laiemalt töövõimereformi või kitsamalt töövõime hindamise kontekstis arutada, olen avatud neid kuulama ja kaasa mõtlema. Pakun omalt poolt seda, et ühise eesmärgi nimel ja protsesside paremaks muutmiseks on mu kalendris alati aega! Loomulikult olete oodatud osalema ka määruse eelnõu ametlikul kooskõlastusringil. Minu vastutus on hoida ja arendada dialoogi vähenenud töövõimega inimeste esindajatega ning ma soovin, et see jätkuks sarnases konstruktiivses vaimus ka edaspidi.
Parimate soovidega, Rannar Vassiljev Tervise- ja tööminister
#töövõimereform#RannarVassiljev#tervisejatööminister
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar