8. juuli 2015

Invatee pole relsid ehk õigus osaleda ratastoolis

Õigus osaleda ratastoolis on väga hästi ja õigesti sõnastatud juhtkiri Eesti Päevalehes. Elame 21.sajandis ja Euroopas. Ajad peavad muutuma, ka ametnike suhtumises, sest puuetega inimestele peavad olema võrdsed võimalused ametiasutuste külastamiseks. Me ei ela, keskajas ega mitme sajandi taguses ajas, kus kuningaid ja haavatasaanuid väejuhte kandetoolides veeti. See juhtkiri on väga tabavalt sõnastatud. Inimesed tahavad ise omi asju ajada ja oma elu elada, õppida, töötada, osa saada rõõmudest ja muredest ning nad ei vaja, et keegi neid tassiks või poolele teele vastu tuleks paberid näpus.

 ... artiklist "Maavanem tunnistas, et Tartu õnnepaleesse on ratastoolis kõrvalise abita võimatu sisse pääseda. 20. märtsil ilmus Eesti Päevalehes Anne Kähr-Halleri arvamuslugu peakirjaga „Õnnepalee pole jalutuile”. Pärast seda tabas teda Tartu maavanema Reno Laidre pahameelehoog. „Maavanem võttis ühendust ja nõudis valeväite ümberlükkamist ütluses „midagi pole muutunud,” meenutab Kähr-Haller.  Autor kirjeldas, kuidas tema Tartu Tiigi tänava „abieluõnne büroos” peetud pulma kutsutud ratastoolis onul oli võimatu majja siseneda ja ta sai registreerimisest osa võtta ainult tänu teiste külaliste lihasrammule. „Ei mingit väärikust,” oli pruudi etteheide. Tema hinnangul peaks sellise tähtsusega avalik asutus olema tänapäeval ligipääsetav. Teisaldatavad lahtised rööpad ei ole ka lahendus, kuigi tema pulmas ei pakutud onule ka neid. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda.” „Tartu õnnepaleesse puudus sissepääs ja puudub endiselt, sest need lahtised rööpad on järsud, ohtlikud ja neid ei saa kõrvalise abita kasutada. Alalhoidlikumad keelduvad ka kõrvalisest abist,” kinnitab Kähr-Haller. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda,” soovitas naine."

Nii see peabki olema, sest keegi teine ei pea inimese eest midagi ära tegema, korraldama, kui ta soovib ja tahab oma elu ise juhtida ja korraldada. Mis sobib või ei sobi - seda saavad öelda puuetega inimesed ise, peale testimist ja katsetamist, sest lisaks tavatoolidele on elektrilised ratastoolid ja neid ei suuda keegi tõsta ja nende kaldenurk on erinev. Olen ratastoolis inimeste ligipääsetavust katsetanud, proovinud ja objektidel kaardistamisel abiks olnud jubaüle 10 aasta. Nüüd siis selgus, et peale artiklit tekkis arutelu, et kas relsid on päris normaalne lahendus või on ligipääsetav kaldtee, millest puudega inimene iseseisvalt ja ohutult üles saab. Kindlasti võiks mõelda laiemalt, et milline on hea lahendus ja milline mitte. On hooneid, mida on ümber ehituatud ja ligipääsetavus puuetega inimestele avalikes hoonetes, sh ametiasutustes, peaks kaldtee, liftiga (erandkorras tõstukiga) see olema esimen valik. Samuti on hooneid kuhu sisse ei pääse nii meil, kui mujal maailmas. Aga hea on see, et viimase veerandsajandi jooksul on palju muutunudj a elukeskkond on muutunud paremini ligipääsetavaks. Oleme isegi seal Tartu Õnnepalees pulmas käinud ning pulmakülaised vinnasid Arko Voolu treppidest nii sees kui väljas. Sama olukord oli paariaasta eest Tallinna Õnnepalees, kuhu oli vaja pääseda töökaaslase pulma ning mitu meest ja mina higistasime ratastoolis inimese tassimisel 2. korrusele. Samas mõlemat maja on võimalik kohandada ligipääsetavaks. Sama näitab ka meie linnapeaga juhtunud terviseprobleem, mis sundis Tallinnal koheselt sekkuma liftide paigaldamisele vanadesse hoonetesse. Vajadust teati juba ammu, kuid eks see ole valikute küsimus, et kuhu ja kelle jaoks. Eks ikka inimeste ja rahva jaoks. Olgu need omad, külalised või turistid. Eks see kaardistamisega tegelemine aitab hoida olukorra aktiivsena ja meil Jüri Järve sotsiaal- ja tervishoiuametis selle ameti peal töötab, st juhendab, hindab projekte ning õpetab ja teeb ettepanekuid olukorra paremaks muutmisel. Teisaldatav kaldtee ongi ainult ajutine lhendus.
  
Ehitusseaduse alusel on välja antud ehitusmäärus kehtis Eestis juba palju aastaid (2002.aastast!) ja nüüd on see kehtetu. Uus ehitusseadustik kehtib alates 01.07.2015 ja on tutvumiseks leitav siit

Juhtkiri: õigus osaleda ratastoolis

Kui sul pole jalgu, milleks sulle siis muu õnn, näiteks abielu? Nii võiks iroonitseda, meenutades märtsikuist arvamuslugu, kus noor naine kirjutas, kuidas ta üritas koos abilistega ratastoolis inimest abielu registreerimisele vinnata ja kui keerukaks see osutus. 
Tartu maavanem tõmbus selle peale kaitseasendisse ning osutas tellimise peale paigaldatavatele relssidele, mis peaks ligipääsu probleemi lahendama, ja nõudis väärinfo korrigeerimist. Nüüd selgub, et töö käib seal ebastabiilsete relsside asemel siiski ratastoolidele ka püsivama ja kindlama juurdepääsutee paigaldamiseks. See on positiivne. Järelikult ikkagi tasub inimestel enda ja lähedaste õiguste eest võidelda. Paraku see pahatihti nii ongi, et võitlus puuetega inimeste liikumisvõimaluse eest on enamasti juhtumipõhine. Kui kusagil mõne objekti üle rohkem kella lüüakse, siis suudetakse vähemalt selles mingisugune edasiminek saavutada. Oma roll on ka prominentsetel invaliididel. Tarvitses Mart Laaril jääda ratastooli, kui riigikogus hakatati arutama ratastooliga liikumise võimalusi. Nüüd, mil linnapea Edgar Savisaar kaotas jala ja jäi ratastooli, mõeldi ja tegutseti linnavalitsuses liikumisvõimaluse loomise nimel.
Vaja on põhjalikumat testimist ratastoolidega, kas kaldteed on ka reaalselt kasutatavad. Kahju, et ligipääsetavuse parandamise nimel peab keegi enne palju kannatama, kuid edasiminek selles vallas on nende kannatuste parem pool. Parem see kui mitte midagi. Paraku toimib ühiskond nii, et ilma konkreetse kannatajata ja näitlikustatud vajaduseta kitsaskohti ei tajuta. Liikumispuudega USA president Franklin D. Roosevelt suutis omal ajal muuta pisitasa arusaama, mis on puudega inimese roll ühiskonnas. Tema asi ei ole tagasi tõmbuda ja end häbeneda. Mentaalsed barjäärid vanguvad, nüüd tuleb kõrvaldada ka füüsilised.
Puuetega inimesed kurdavad, et nad ei pääse Tallinnas Lilleküla staadionile. Ometi on tegu uue rajatisega, mille puhul oleks võinud liikumispuudega inimeste vajadustega arvestada. Ühe Tallinna Rimi ees oli kivist prügikast täpselt sellises kohas, kus see ei lase korralikult kaldteele pöörata. Tartu raudteejaamas ei tööta mõnikord lift, mida puudega inimesed vajavad. Tartus rajati Viljandi maantee alla tunnel, kuhu ratastooliga ei saa. Vajame põhjalikke auditeid üle Eesti ja ratastoolis inimeste katsetamisi, kas kaldteed ja relsid ka tegelikult töötavad või on see kõik butafooria.
Hea valik ja halb valik:
loodusradadel


politseimajja ja rahvusooper Estoniasse on tehtud nii trepp kui ka kaldteena ligipääs. Saab küll kui tahta.

 enne ja pärast Nõmme tervisekeskuses.


Rongides on ligipääs olemas aga nendest FB postituse piltidel olevad siinid Tartu maakonnabussides ei julgeks küll proovida. See pole ühiskondlikus liinitranspordis kasutatav ja ebaturvaline on ta ka nii reisijatele, abistajatele, bussijuhtidele, kellele on pandud tööülesandeks puuetega inimesi abistada. Lahendus oleks osta paar madalapõhjalist ja saaks liikuda normaalselt. Enne tegemist võiks võtta ratastooli ja ise järgi proovida.



Kadri Ibruse artikkel 1. juuli 2015 Eesti Päevalehest. Artikkel on kopeeritud FBst.
Relsijuppe invateeks nimetanud maavanem on ümber mõelnud
Maavanem tunnistas, et Tartu õnnepaleesse on ratastoolis kõrvalise abita võimatu sisse pääseda. 20. märtsil ilmus Eesti Päevalehes Anne Kähr-Halleri arvamuslugu peakirjaga „Õnnepalee pole jalutuile”. Pärast seda tabas teda Tartu maavanema Reno Laidre pahameelehoog. „Maavanem võttis ühendust ja nõudis valeväite ümberlükkamist ütluses „midagi pole muutunud,” meenutab Kähr-Haller.  Autor kirjeldas, kuidas tema Tartu Tiigi tänava „abieluõnne büroos” peetud pulma kutsutud ratastoolis onul oli võimatu majja siseneda ja ta sai registreerimisest osa võtta ainult tänu teiste külaliste lihasrammule. „Ei mingit väärikust,” oli pruudi etteheide. Tema hinnangul peaks sellise tähtsusega avalik asutus olema tänapäeval ligipääsetav. Teisaldatavad lahtised rööpad ei ole ka lahendus, kuigi tema pulmas ei pakutud onule ka neid. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda.” „Tartu õnnepaleesse puudus sissepääs ja puudub endiselt, sest need lahtised rööpad on järsud, ohtlikud ja neid ei saa kõrvalise abita kasutada. Alalhoidlikumad keelduvad ka kõrvalisest abist,” kinnitab Kähr-Haller. „Maavanem istugu ise ratastooli ja püüdku nendega üles ja alla veereda,” soovitas naine.

390 eurot kahe rööpa eest
Maavanem Laidre aga tegi Kähr-Halleri artikliga samal päeval oma avalikul Facebooki leheküljel sissekande. Peale selle võttis ta ühendust Eesti Päevalehe arvamustoimetajaga, nimetades Kähr-Halleri probleemikirjeldust ekslikuks ning nõudis lehes õige info avaldamist.  Algul arvamusloos kirjutatu ümberlükkamist nõudnud maavanem on nüüdseks nõustunud, et probleem on olemas.
Foto: Facebook, ekraanitõmmis „Kui mina maavanemaks sain, siis tõesti ei olnud ratastooliga võimalik „õnnepaleesse” pääseda, Tartu maavalitsuse kantselei rahvastikutoimingute talituse ruumidesse,” teavitas Laidre. „Hoolides nendest inimestest, kes ei saa mingil põhjusel omal jalal käia, muretsesin 2013. aastal Tartus Tiigi 12 asuvasse hoonesse 390 eurot maksnud teisaldatava kaldtee. Miks me ei ehitanud püsivat kaldteed? Sellepärast, et tegu on muinsuskaitsealuse hoonega, kapitaalse kaldtee ehitamiseks hoone sees olevale trepile polnud piisavalt ruumi. Hea Anne Kähr-Haller, olen kurb teid puudutanud aastatetaguste sündmuste üle, kuid ei suuda mõista teie tänast süüdistust „mõned aastad on neist sündmustest möödunud, kuid olukord pole muutunud””, kirjutas Laidre.

Korraliku kaldtee puudumise tõttu on nördinud ka aastaid ratastooliga liikunud 38-aastane Silver. „Seaduses on kirjas, et ametiasutused peavad olema ligipääsetavad, aga mitte potentsiaalsed enesetapu sooritamise kohad. Need lahtised rööpad aga seda just on,” ütles ta. „Ma ei ole ka nõus nimetama neid relsse ligipääsuks. Kalle on väga järsk, need on ebaturvalised.”
Tema pidi hiljuti minema rahvastikutoimingute talitusse lahutuspabereid vormistama, kuid ei pääsenud majja ja ametnik pidi paberitega tänavale tulema. „Ohtlik on nii järsk kalle kui ka see, et need rööpad pole isegi omavahel ühendatud, nad võivad risti keerata,” selgitas Silver. Elektriratastool aga lülitab ennast selle kalde peale üldse välja. Tartu õnnepalees puudub ka invatualett, pulmalisi olla saadetud Tartu Kaubamaja WC-sse.
Samasse majja oli hiljuti asja ka ratastoolis liikuval Arko Vool, kes läks oma sõbra pulma. „Et need rööpad ehk relsid üldse olemas on, saime teada alles siis, kui ma juba all olin. Teised kaaslased pidid mind, ligi 100-kilost meest, üles tassima. Ega see väga meeldiv ei ole,” kirjeldas Vool. „Ma ei ole ka nõus nimetama neid relsse ligipääsuks. Kalle on väga järsk, need on ebaturvalised,” kirjeldas ta. Noormehe sõnul on ta jätnud paari sõbra pulma, mis on peetud mujal Eestis, minemata, kuna on lihtsalt liiga alandav, kui pead laskma ennast tassida.

Probleem ka mujal
Probleem on selgelt üle-eestiline, sest enamikul perekonnaseisuametitest on majas trepid ja pole seega ligipääsetavad ei abiellujatele enestele ega külalistele, kes on kutsutud pidulikust sündmusest osa saama.  Enamikul perekonnaseisuametitest on majas trepid ja pole seega ligipääsetavad ei abiellujatele enestele ega külalistele. Maavanemaga käis teemat arutamas ka Tartu liikumispuudega inimeste ühingu esindaja Heldur Otsa. „See on absurd, see on selge. Need relsid ei ole kasutuskõlblikud,” kinnitas Otsa, kes enda sõnul selgitas olukorda ka maavanemale. Otsa on rääkinud ka muinsuskaitsega, kelle sõnul ei ole majja invaligipääsu ehitamine jutuks olnud ning see, et hoone on muinsuskaitse all, ei ole ratastoolis inimestele ligipääsu korraldamiseks mingi probleem.  Maavanem andis eile Eesti Päevalehele teada, et näeb nüüd, rohkem kui kolm kuud pärast Kähr-Haller artiklit, probleemi hoopis teisiti. „Oleme probleemist teadlikud,” vastas Laidre eile Eesti Päevalehele. „Teisaldatav kaldtee on ajutine lahendus. Praegu käivad läbirääkimised maavalitsuse hoonete üle andmiseks Riigi Kinnisvara AS-ile, kes peab edaspidi hoolt kandma, et hooned oleksid varustatud invasissepääsude ja -tualettidega,” kinnitas Laidre ja näis olevat loobunud Kähr-Halleri süüdistamisest valeväidete levitamises.

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...