8. jaanuar 2013

Märka ja toeta või küsi abi

Iga uus päev toob mulle telefonikõnesid või e-maili teel arupärimisi, kus inimesed ise helistavad ja tunnevad huvi, kuidas abi saada või kuhu pöörduda. Eelmise aasta lõpu poole on mitmed nooremad inimesed tundnud huvi, kuidas üksielavat eakat või kauget sugulast informeerida ja mõni tuleb koos vanatädi või vanaemaga kohale. Tegelikkuses on sellised olukorrad hästi armsad, sest kohe on tunda, et inimesed hoolivad ja neile läheb korda teiste inimeste probleemid, arstiabi kättesaadavus. Eile sain kõne ühelt tütrelt, kes oma ratastoolis isa peale haiglaravi enda juurde võttis ja siis küsis kuidas transporti saaada. Täna helistas mulle üks naine, kes küsis alguses, et kas võib vene keeles kõnelda ja tahtis teada kuidas saada taastusravile ja kelle poole ta peab pöörduma. Siis tuli mulle telefonikõne, kus 2 kõrge ealisele sugulasele küsiti abisaamise võimalusi ja nii ma neid inimesi nõustan ja koos arutame, kuidas inimesed saaksid vajalikku abi. Kõiki aidata ei ole võimalik, sest kui inimene leiab, et ta saab hakkama, siis jõuga ei saa need sugulased oma vanakesi aidata. minu arvates peaksidki inimesed julgema pöörduda ja kui kohale tulla pole aega, siis saab ju teha telefonikõne või e-mail saata. Õhtul sirvisin Eesti Päevalehte ja leidsin sealt järgneva artikli, mida soovitan teistelgi lugeda. Kuigi minumeelest on nii koledad sõnad need vanurid, invaliidid ja raugad. Eesti keeles on palju kaunemaidja vähem inimväärikust riivavaid termineid nagu nt memmed, taadid, eakad, puuetega inimesed, kõrgeealised, erivajadusega inimesed.Samas tean, et sotsiaaltöötajad teevad tööd südamega ning aitavad inimesi või annavad lihtsalt infot, teavet või nõustavad jne.


Kohalikud omavalitsused ja haiglad peaksid abivajajate kohta omavahel paremini ja efektiivsemalt infot jagama.

Vanurist invaliidid kaovad liiga lihtsalt omavalitsuste ametnike radaripildilt
Invaliidist Tõnis pidi mõnda aega üksi ja kellegi abita oma igapäevaste toimetustega hakkama saama.


Karin Kaljuläte
 
Mõne aja eest laekus Eesti Päevalehele teave, et üks Järvamaalt pärit invaliidist mees on jäänud Tallinnas täiesti üksi ja on olude sunnil pidanud naabritelt abi paluma. Enne elas Tõnis mõnda aega koos emaga, kes läks aga 90-aastasena hooldushaiglasse ja sealt vanadekodusse. Invaliidist mees jäi üksi.

Olukorda kohapeal uurides selgus, et Tõnisele oli õnneks Järvamaalt appi tulnud õde, samuti pensionär, kes nüüd järelevalvet vajavat venda hooldab. Majas ei olnud pesumasinat ja telefon oli vahepeal välja lülitatud. Ühtlasi selgus, et Tõnisel pole Tallinna sissekirjutust, mis tähendab, et temaga ei tegele seetõttu ka ükski sotsiaalosakond. Tõnisele ei ole määratud puuet ja ta ei mäletagi, millal viimati arsti juures käis. Võtsin ühendust Haabersti sotsiaalhoolekande osakonnaga, kust mind tänati abivajajast teatamise eest. Nende andmeil ei olnud sellel aadressil elanud vanaproua laste seas ühtegi Tõnise-nimelist poega. Teda justkui ei olnudki olemas! Sotsiaaltöötajad käisid Tõnist kodus vaatamas. Saadi teada, et Tõnisel on päris palju lähisugulasi, kes ei ela Tallinnas. Ametnikud tõdesid, et sealsed kaks eakat inimest ei olnud kursis ametliku asjaajamisega ega tundnud pealegi Tallinna linna. Tõnis aga tuleb Tallinna sisse kirjutada, siis saab vormistada puude ja ta ka perearsti juurde registreerida.
 

Mitu korda haiglas
Siit tekibki küsimus: kuidas on võimalik, et inimene kaob sotsiaalametnike radaripildilt või üldse ei satugi sinna? Insuldi üle elanud Tõnis on paar korda käinud haiglas, nii Paides kui ka Tallinnas. Haiglast saadeti ta pärast aktiivravi lõppu ära, kindlaks tegemata, kas tema abistamisega keegi tegeleb. Samuti selgus Tõnise loost, et kui inimene kolib ühest Eestimaa otsast teise, siis kohalikud omavalitsused üksteisega abivajaja kohta infot ei vaheta. Samamoodi puudub omavalitsustes abivajajate aktiivne seire.

 
Mõnikord teatavad abivajajast naabrid või tuttavad. Kuid kui selliseid hoolivaid ümberkaudseid ei ole? Riik omalt poolt viib teadagi jutu kiiresti sellele, et perekonnaseaduse järgi on omaste hooldus omaste vastutada. Ent nagu elu näitab, alati see nii kenasti ei kujune ja omaste võimalustel on ka piirid.
Üks õppetund on igal juhul see, et sotsiaalabi vajav inimene ise enamasti sotsiaalosakonna poole ei pöördu. Tal ei ole piisavalt sotsiaalseid oskusi, et nõuda oma õigusi või teada, kus ja kuidas seda teha. Niisiis tuleb abistajatel endil abivajajad üles otsida. Üks võimalus avanebki siis, kui nad satuvad asutuste orbiidile – näiteks haiglasse. See tuleb ära kasutada, et abivajaja ametnike radaripildile tagasi tõmmata. Paljudes haiglates ongi selleks eraldi sotsiaaltöötajad, kuid neid pole piisavalt ja nende ametikohtade juurde tekkimist ei soosi asjaolu, et haigekassa haiglate sotsiaaltöötajate töö eest ei tasu. Nii võibki juhtuda, et abi vajav inimene jõuab operatsioonilaualt koju, kus keegi tema eest ei hoolitse.
Natuke kurvalt paradoksaalne näib see, et samal ajal kui meil arendatakse jõudsalt kõikvõimalikke e-süsteeme ja liigutatakse infot kiiremini kui kunagi varem, ei liigu info selle kohta, kui abi vajav vanur on kuhugi üksi jäänud.
 

Kommentaare ei ole: