21. jaanuar 2013

Noorte tööpuudusest

Noorte tööpuudus on suur ja pakutavad palgad on siiski sellised, millega noor inimene üksinda korterit ei üüri ja kui on õppelaenud siis neid tagasi ei jõua maksta. Paar viimase aja artiklit on teravalt sellised probleemid esile tõstnud. Samas on paljusid lastega emasid, üksikvanemaid ja töötutega peresid, kes samuti madala sissetulekuga on sunnitud toime tulema. See on suur probleem, kui noored rändavad Eestist välja ja palgasd on jätkuvalt madalad. Varsti polegi enam inimesi, kes tööd tahaksid teha nii madala palgaga, kus peale üüri maksmist jääb alles vaid söögiraha. Mõistetamatu on see, kui noori süüdistatakse vale eriala valikul. Läheb ju noor õppima seda, millisel alal hiljem tööd leida tahaks. Minu mõlemad pojad on valinud kutseõppe ja nemad on oma oskusi saanud varakult harjutada kodus mööblit kokku pannes, remonti tehes või maal abiks olles. Isetegemise rõõm on suur ja töökätest ei tohiks puudust tulla.Tööandjad peakisd väärtustama rohkem inimesi ja neile suuremat palka maksma. Riin Aljase artikkel Delfist:

 Noorte tööpuudusest: nad ajavad segamini hobihariduse ja tööhariduse

Noorte tööpuudus on Eestis jätkuvalt üks kriisi tõsisemaid tagajärgi. Noori tööle vahendav Kadri Seeder leiab, et noored teevad karjäärivalikuid uisapäisa, aga ka tööturg ise ei suuda noortega veel kaasas käia.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutas, et noorte tööpuudus on nii Euroopas kui ka Eestis jätkuvalt väga tõsine probleem – 15-29 aasta vanuste eestlaste seas on töötuid ligi 15 %. Delfi uuris noori töölevahendava projekti „Nupp tööle“ juhilt Kadri Seedrilt, miks Eestis nii palju töötuid noori on ja kuidas saaks olukorda parandada.
Kas noored ei kohandu tööturuga või vastupidi?
Elu on läinud kiiremaks ja oskused muutuvad. Kindlasti ei saa öelda, et praegused noored inimesed oleks kuidagi kehvemad kui nende eelkäijad. Neil on just palju plusse: noored on uue tööturu nõuetele vastavamad, paindlikumad, orienteeruvad kiiremini ja on kergemini kohanduvad. Seetõttu on probleem pigem selles, et tööturg on ise ajast veidi maha jäänud ja ei jõua veel noortega kaasas käia ja nende oskusi hinnata.
Teisalt võiks noortele südamele panna, et tööandjad ootavad neilt rohkem iseseisvust. Tööturule tahetakse ikkagi täiskasvanud inimesi, kes saavad oma tööga ise hakkama ja näitavad initsiatiivi ja pakuvad uusi ideid, mitte neid kellele peab pudru ette söötma.
Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on Eesti noorte töötute seas palju kõrgharitud ja varasema töökogemusega inimesi. Miks nad tööd ei leia?
Suuresti mõjutas praegust suurt noorte tööpuudust muidugi kriis. Töökohti vähendati ja ettevõtted eelistasid alles hoida vanemaid, kogenumaid töötajaid ning just nooremaid tõrjuti kõrvale. Mis puudutab aga just neid haritud töökogemusega noori, siis siinkohal on küsimus selles, missugune see haridus ja töökogemus on?
Tegelikkus näitab, et noored ei tea mida nad tahavad. Neil võib kõrgharidus olla, ent sageli on erialavalikud tehtud uisapäisa ning ülikooli lõpetanult ei ole noorel õrna aimugi, kus ja kuidas oma eriala rakendada. Ja see ei puuduta muide ainult kõrgharidust, probleem on ka kutsehariduses. Mis puutub töökogemust, siis on see tihti on mitteerialane töö, mida on tehtud kooli kõrvalt. Mõnikord on tööandjatele ka ohumärgiks, kui töökogemust on lühikese aja jooksul väga palju ja erinevatelt firmadelt – see ei näita stabiilsust.
Milliste erialadega noorte seas tööpuudus suurim on?
Enamasti seal, kus on haridus väga üldine ning suuremalt jaolt kutseoskusteta. Näiteks ärijuhtimine, projektijuhtimine, filosoofia ja muud sellised. Loomulikult pole neis erialades midagi halba ning neid on tarvis, ent noor peab endale aru andma, kas ta sel alal ka tööd saab, kui suur on seal konkurents jne. Näiteks juristid: nad on muidugi kõrgelt makstud ning kui seal läbi lööd, on kõik suurepärane, ent sel erialal on Eestis praegu meeletu tootmine ja meeletu konkurents ja see tuleb paljudele noortele üllatusena.
Ka ei mõista nad sageli, et ärijuhiks ega finantsjuhiks ei võta keegi sind kogemusteta – sa pead alustama madalamalt kohalt. Pahatihti ei oska aga 24-aastased, äsja koolisttulnud arvatagi, et ehk peaks alustama assistendi ametipostilt.
Kas ülikoolides peaks olema rohkem kohustuslikku praktikat või mida teha tuleks?
Ma ei tea, kas seda kohustuslikuks saaks muuta, ent kui lähed mingit eriala õppima, võiks eelneda nõue, et oled enne veetnud aega selles valdkonnas töövarjuna. Nii saaks endale reaalse ettekujutuse, milline on selle eriala argipäev ja võimalused. Põhiprobleem ongi, et hobiharidus aetakse segamini tööharidusega: paljud asjad on huvitavad, võtkem kasvõi Idamaade kultuurid, kui aga keegi sult seda teadmist osta ei taha, siis tasuks ehk midagi muud õppida. Seda enam, et ülekvalifitseeritutel on raske saada tööd ka muudel aladel.
Üldiselt oleks tarvis, et karjääriõpe algaks meil võimalikult varakult, kasvõi selles osas, et noortel oleks teadmine, millised oskusi erinevad erialad jõuavad. 16-aastaselt on juba liiga hilja mõista, et IT sektoris läbilöömiseks on matemaatikat vaja ning väljavenitatud kolmest siin ei piisa. Mida varem tekib see teadvus, mis suunas kunagi liikuda tahetakse, seda kergem on hakata vundamenti laduma. Ja see tuleb tööturul vägagi välja: noortel, kes on varasest east end arendanud ja selge eesmärgi poole püüelnud, on juba päris varakult suur edumaa. Maailm on üha enam lahti ja tasemevahed tekivad juba üsna varakult need käärid lähevad ajaga üha suuremaks.
Ka võiks noortele 16-aastastele võimaldada mitteformaalses ja igapäeva keskkonna väliselt erinevates situatsioonides kätt proovida milles nad on tugevad ja millised erialad neile sobivad.
Milliseid teadmisi siis praegu osta tahetakse?
Praegu on suur nõudlus IT ja tööstuse inimeste järele ja muidugi tahetakse häid müügiinimesi. Puudu jääb just korralikest kutseoskustest: vähem üldist, rohkem oskusi. Muidugi ma ei oska öelda, mis kümne aasta pärast toimuma hakkab, siis on vajadused võib-olla hoopis teised.

Kommentaare ei ole: