23. jaanuar 2010

Külmapühad kodus




Külm on. Eile õhtul tõrkus isegi meie tubli Opel aga läks käima. Peale Marientali Selveri invaparkimiskohale ebaõnnestunud parkimisel läksime poodi süüa ostma.
Ebaõnnestumises polnud süüd mitte Arkol, vaid lumekoristamisel. On lihtne lükata lumi parklast ära ja loomulikult nii nagu varematelgi aastatel seda nähtud on. Invakohad on kas pooleldi või täielikult kaetud lumehunnikutega. Nuta või naera aga poodi oli vaja minna. Parkisime, siis mujale lootuses, et ostlemise ajal keegi meid kinni ei pargiks.

Küsite, et milleks invaparkimiskohti üldse vaja on? Milles peitub see erilisus, et tava kohtadele ei sobi parkida. Esmalt selles, et kui juht on ratastoolis, siis peab tal olema nii palju ruumi, et auto kõrvale ratastool paigutada ja siis ümber istuda. Tundub loogiline aga kes ei tea, see selle peale ei tule.

Teiseks probleemiks on lumi, kõnnitee kõrged servad, sest kõik mis jääb üle 2,5 cm on juba raske ilma kõrvalabita ületada. Saab aga võib ka selili kukkuda. Üks Tallinna Pedagoogilise Seminari tuteng saatis mulle peale blogiga tutvumist küsimuse, et kuidas talvel saab liikuda ratastooliga lumes. Vastasin ausalt, et ega hästi ei saagi. Olen isegi mässanud kuhjas poekäruga ja no ei saa mööda lund selle manööverdamisega hakkama ja kui mul on selline kiiks, et viin alati poekäru poodi sisse tagasi, siis lume ja madala servaga ei taha need Rimi, Selveri ega Prisma kärud üldse edasi veereda. Arvan, et nüüd mõistate, kui tähtis on talvine teehooldus ja lumekoristus või selle lihtsalt lükkamine parkla servadesse.

Poest ostisme söögi ja joogid kaasa ning otsustasme täna pidada külmapühi ja lihtsalt nokitseda kodus. Panna raadio ja soolalamp tööle. Lihtsalt olla kahekesi koos. Lapsed on küla peal ja nii tore on. Õhtuks teeme ahjukana ja kartuleid nämm. Tahakski midagi sooja juua. Kapis ongi veel jõuluteed olemas, see aitab pisikese köha ja nohu vastu tõhusalt. Lumi on ilus ja päikest oli hommikul ka läbi akna tore vaadata.

Kommentaare ei ole: