30. jaanuar 2010

Tiia Tiiki vastus üliõpilasele liikumisvõimalustest Tallinnas, talvisel ajal.

Kes ise agar küsima, sellele jaoks leian ikka aega, et vastata. Selleks ma blogit peangi, et kogemusi vahetada ja infot jagada. Loodan, et ta selle koolitöö-uurimuse valmis sai ning panen lugemiseks siiagi. Kirjutab Tallinna Pedagoogilise Seminari tudeng ja tal oli vaja teha analüüs ratastooli teekond. Sellega seoses tekkis paar küsimust, millele ise ei osanud vastust anda. Leidsin internetist Teie blogi ja seda lugedes sain mõned vastused enda küsimustele. Kuid paar konkreetsemat küsimust tekkis mul veel. Kas te oskate ja oleksite nõus nendele vastama? ikka nõus.

Küsiks siis, et mis on need probleemsed kohad Tallinna kesklinnas, et kus konkreetselt on liikumispuudega inimestele vähe mõeldud? kus neid pole, sõltub selle kuhu minna ja kuidas sinna saab (trammi ja kõrgete bussidega on raske liikuda, vajalik madalate bussidele kaasa võtta abistaja, raamatukogusse saaiseks vaja kutsuda nt Estoonia pst-l inimene, kes uksi avab jne)

Ja kas sellise lumega on võimalik liikuda Tallinna kesklinna tänavatel? (arvestades, et osad rajad on suhteliselt kitsad, et kas on kinnijäämise/kukkumise oht) praktiliselt ei ole võimalik, sest ratastooli rattad vajuvad lumest läbi või jäävad kinni ja inimene võib ratastoolist välja kukkuda, kitsastest kohtadest läbi ei pääse jmt.

Kas Tallinna linn teeb või toetab kuidagi, et sellise lumega ratastooliga liiklejad saaksid oma igapäeva toimetused ja käigud tehtud? Infot saad ka meie kodulehelt www.tallinnakoda.ee

Nii kiire on, et pole mahti olnud vastata aga teen seda siiski. Olen ise ka TPSis õppinud ja seda tööd teinud. Kirjutan sulle kirja sisse vastused. Kõige pealt mõtle välja, kuhu ratastoolis inimene minna tahab. Näiteks kodust poodi või kodust arsti juurde või päevakeskusesse. Seejärel on vaja mõelda kuidas ratastooliga toast õue saa? kas on vaja abistajat või Tallinn pakub ka invatakso või ratastooli invabussi teenust. Siis mõtle kuidas liikuda saab tänavatel - kui on lumi, siis on ksi pea võimatu liikuda, isegi autoni või autoga sõites invaparkimiskohtadele või parkimiskohtadele on raske pääseda. Üldiselt on nii, et kesklinnas on viimaste aastatega oluliselt paremaks läinud. Nt pangad, Viru keskus, Tallinna Kaubamaja, Splaris, Coca Cola Plaza on need kuhu pääseb. Aga vanalinnas ja väiksematesse poodidesse, vanadesse majadesse on raske kui mitte võimatu sisse pääseda. Kõnnitee servad on üldiselt ehitatud madalaks. Panen sulle lisasse ka oma uuriuse 2009 ja tööversiooni Tallinna teenustest, mis ei läinud raha puudusel jmt probleemide tõttu trükki. Ka hambaarst ja inkotuba.

Tallinnas on lisaks invatakso teenusele ka isiklik abistaja teenus, koduhooldus jmt. Aga kõik saab alguse inimesest, kui oled hea suhtleja ja sul on toetav pere ja sõbrad, siis nende abile tasub loota. Ka mõni kooliõde või vabatahtlik saab abiks olla. Puuetega inimeste ühingud, kojad ja liidud on need MTÜ-d, kus osaleda, nõu küsida või huvitavalt aega veeta. Vt Tiia Järvpõllu blogi

1 kommentaar:

Sven ütles ...

Mina lisaks, et kõnnitee servad on küll madalad, aga kui nad ei asu mitte kõige lühema liikumistee juures, vaid kusagil ümber nurga, siis ongi olukord, et suvel lähed küll teed tiiru, aga talvel on seal lumi ees... Sealt sissepääsule lähemal olevast kõrgemast kohast, kus lahti lükatud, liigutakse jalgsi ilusti, aga ratastel ei saa. Ja takistab see 3 cm. Tekitab pisut viha, kui näed, et sind lahutab sihtkohast vaid 3cm kõrdet äärt ja alternatiivina madala kohani 10 m. Invaparkimiskohad ja kõnniteed on lume all.
Kui keegi lootis, et sula aitab, siis - lumi läks küll madalamaks, aga nüüd on lume all jää ja hoopiski enam ei tea, kus ratas hõõrdevõime kaotada võib.
Ehk järgmisel talvel siiski viiakse teedelt ära lükatud lumi linnast välja, mitte ei kuhjata tee servadesse, kust see blokeerib ära needki kõnniteed ja läbipääsud, mis muidu oleks.
Küsijale veel niipalju - üldiselt on vallidest läbiminek ikka nuhtlus - kui saadki alguses läbi, on kõik rattad ja torud nii lund täis, et ratas liiguks, aga käsi, mis toru mööda seda ratast lükkama peaks, käib libedas lumesopis, mis kindaid ja lükkamistoru ümbritseb, lihtsalt tühjalt mööda toru ringi ja ratas ise seisab. Need on talvemõnud, mis annavad tugevamatele kevadeks raudse käepigistuse, sest toru on vaja max jõuga suruda, ja siis ka on mööduja või abistaja see, kes lõpuks appi tuleb :)

Vähem kõrgeid kohti seal, kus inimesed liiguvad - sest kojamees ei viitsi lund lükata ümber nurga, kust enamus ei käi. Nii lihtne ja arusaadav see ongi.