Elu tahab aga elamist ehk ratastoooliga läbi lumiste tänavate

Raske on kahel jalal lumistel tänvcatel liikuda aga kui isegi linnaametnik küsib, et kuidas saab ratastooliga liikuda ja siis ise vastab, et vist eriti ei saa. Ja ongi nii. Mina tavaliselt küsin, et illal sina nägid talvel lumistel tänavatel või ühistranspordis ratastoolis inimest. Tavaliselt inimene mõtleb pikalt. Ise näeme ka peres kurja vaeva ja vaatame lootusetu näoga, kuidas meie kojamees sõiduteelt kühveldab seda lahtist lund autode vahele nii, et autoni on ratastooliga raske pääseda. Ei jõua enam igal õhtul autost majani teed labidaga puhtaks lükata.

Järgnev kiri on Postimehest.
Lohakas tänavapuhastus jätab ratastooliga liiklejad suurde hätta
http://www.tartupostimees.ee/?id=221608

Vaadake videot aadressilt http://www.tartupostimees.ee/?id=221608!
Kõndimisraskustega inimestel pole vahet, kas mõne maja esine on piinlikult puhtaks roogitud või mitte, kui sellele järgneb püdel lumemülgas. Tartu Postimehele jagas lahkesti oma kogemusi ratastooliga liiklemisest Kristiina Allekõrs.

Erinevalt jalgsi mööda kõnniteed tormavast inimesest paneb ratastooliga sõitja tähele lumekoristuse igat detaili. Selleks on piiratud liikumisvõimega kodanikul aga konkreetne põhjus: vähegi raskemad lumeolud lõpetavad tema teekonna ning sõiduvahend ei liigu enam ei edasi ega tagasi.

Nii näeb ka Allekõrs igal sammul, et väga sageli inimesed kas ei korista kõnniteed või kui koristavad, siis paistab nende tööst välja nõukogude-aegne mentaliteet: teeme midagi ära, et linnavalitsuselt trahvi ei saaks, kuid mitte üks teps rohkem.

«Ilmselt ei tulegi paljud selle peale, et nad koristavad kõnniteed liiga kitsalt. Jalakäija saab küll läbi, kuid ratastoolil liikleja on hädas ning umbes sama lai on ka lapsevanker.»

Tähtis esimene koristus

Allekõrs küsis ka Tartu linnavalitsuselt, kui lai peab olema puhastatud kõnnitee. Konkreetset vastust ei ole tal õnnestunud ametnikelt saada tänini. Ratastega tool vajab normaalseks sõiduks 80-100 cm laia puhast kõnniteed.

Teise suurema probleemina nimetab Allekõrs tänavate ülekäike. Ikka kipub sahk ülekäigurajale lükkama väikese valli või on lumi arvukate jalapaaride sõkkumisest püdel.

«Mina saan natukene kõndida ja tühja tooli tõmban lumepudru seest kuidagimoodi välja. Aga kujutage ette, mida teevad inimesed, kes ei saa üldse ise kõndida.»

Teisi ratastooliga sõitjaid Allekõrs talvel suurt ei näe. Tema hinnangul on inimesed ise liialt allaheitlikud ning püüavad kuidagi sugulaste-tuttavate abiga hakkama saada. Võimaluste piires peaksid inimesed siiski võitlema selle eest, et kõnniteede olukord paraneks ning nad pääseks liiklema.

Kõige olulisem Eesti kliimas on aga see, et esimese suurema lumesajuga puhastataks kõnniteed korralikult asfaldini välja. Vastasel juhul ei saa neid enam kuni kevadeni puhtaks.

Väljapääs - sõidutee

Kus kõnnitee umbes, tuleb paratamatult sõita sõiduteele. Mõnikord pole ka sellest lumesajujärgsel ajal suurt abi. Autode rattad uuristavad lumekooriku sisse sügavad roopad, rataste vaheline ala külmub aga kinni. Hiljem saabuv sahk ei suuda aga sõidujälgede vahele jäävat lund enam ära lükata, vaid libiseb sellest üle.

Autoteel ratastooliga sõitev inimene kohtab aga aeg-ajalt pahameelt, sest hangede tõttu niigi kitsal teel takistab aeglaselt liikuv sõiduk autodel sõitmist. Sõiduteelt ära aga enam ratastooliga ei pääse, kuna kõnniteeni pääseb vaid üle lumesupi ja vallide.

Elu tahab aga elamist. Vähemalt kaks-kolm korda nädalas tuleb käia poes. Tihti tuleb ette võtta retki ka arstile ning pensioniametisse. Ühe võimalusena saab kasutada ka invataksot, kuid seda peab Allekõrs liiga kalliks. Ühe otsa peale võtab invatakso 20-30 krooni, kuid aktiivse eluviisi juures ei saa seda 3500-kroonise pensioni juures kasutada kuigi sageli. Eriti, kui elamiskulud tuleb samuti sellest summast tasuda. Seega rühib Allekõrs edasi mööda pooleldi koristamata kõnniteid, põigates aeg-ajalt ohte trotsides sõiduteele ning lootes heade inimeste abile siis, kui tema tooli rattad abitult libedas lumelopas ringi käivad. Vaid seda loodab Allekõrs, et inimesed hakkavad tulevikus mõtlema väetimate peale nii, nagu näiteks Skandinaavias või Euroopas.

Minu ettepanek Tallinna Transpordiametile

Kui kandideerisin viimastel kohalikel omavalitsuste valimistel oli minu üheks lubaduseks, et soovin elada linnas, kus raskel ajal on meile tagatud väärikus, turvalisus, ühistransport linnakodanikele ja avalikud teenused. Valimistel osutusin valituks Mustamäe Halduskogu liikmeks. Esimesed sada päeva on varsti möödas. Täpsemalt saavad need täis kui alustada lugemist I halduskogu kokku tulemisest, seega 23.11.2009. Päeval, mil täitusid minul 40 eluaastat. Õpin, uurin ja arendan ennast. Olen osalenud ka komisjonide töös, kuhu kandideerisin.

Viimati, 28. jaanuaril 2010 toimus Mustamäe Linnaosa Halduskogu keskkonnakomisjon. Päevakorras oli talvine teedehooldus Mustamäel. Halduskogu liikmena tõin välja lumekoristust segavad mitmed ebaloogilised üksikasjad. Näiteks on Tammsaare tee 121 maja otsas ja Tammsaare tee 129 ees on jalgrattatee, mis on üldiselt ligipääsetav aastaaegadel, kui pole lund. Probleemiks on valgusfooriposti asukoht kõnniteel, mis Tammsaare teega piirneval kõnniteel segab lumesahaga lume koristamist ning seetõttu talvisel ajal ka liiklemist. Enn Allikmäe soovitas olukorda pildistada ning edastada kaebus Transpordiametile. Kuna meie peres on ka ratastooli kasutav inimene, siis nimetatud teelõik on läbipääsmatu lumevalli tõttu. Samuti peitub oht jalgrattateel postile otsa sõidul, sest piirkond hämar suveõhtuti ning puude varjus. Eelmisel talvel oli see tee ots paari meetri ulatuses lihtsalt lahti lükkamata. Halduskogu liikmena teen ettepaneku teehoolduse ja liiklejatele ohutuse tagamiseks võtta arvesse olukorda ja leida lahendus valgusfooriposti ümber paigutamiseks jalgratta ja kõnnitee keskelt kõnnitee servale. Lisan fotod, mis aotavad olukorda selgitada ja on tehtud minu poolt 30. jaanuaril 2010, enne viimast suurt lumesadu. Saatsin kirja Tallinna Transpordiametile neljapäeva õhtupoolikul ja oh imet. Minuga võeti ühendust järgmise päeva hommikul, juba peale kella 11 ja kutsuti objektile kohale. Ka hr Lõugas arvas, et pildid kirjeldasid olukorda värvikalt, kuigi jah lund oli seal palju rohkem. Ja viga pole mitte valgusfooriposti asukohas, vaid halva lumekoristusega, sest ta oli hommikul mõõtnud tee laiuseks posti ja kõnniteepiirde vahel 1.90 - 2.60 m.

Minule tuldi töö juurde Endla tänavale järele ja sõitsime siis Mustamäele, täpsemalt Tamsaare tee 129 maja otsa. Lumi, mis lumi - tõdes ka Mustamäe Linnaosa Valitsusest hr Enn Allikmäe. Tehti pilti ja mõõdeti metallist mõõdupuuga, et traktor on lume kuhjanud sinna, kus läheb kõnnitee. Jõudsime kokkuleppele, et nädalavahetusel tuleb traktor, sõidab Õismäe poolt ja ajab tee lahti ning vajadusel tõstab kopaga lumekuhjad jalakäijate tee pealt ära. Kui see nii läheb olen rahul, sest on see teejupp jalakäijatele talvisel ajal muret tekitanud juba aastaid. Eks vaatan siis kas tee saab puhtaks ja jääb ka edaspidi jalakäijatele kasutada.

Viimane hea asi, mille korda ajasin oli paari aasta tagune Tammsaare tee trollipeatus Mustamäe teel. Seal oli kõnnitee aukudega, bussiootepaviljon asus astme kõrgusel. Mustamäe tee ümber ehituse käigus sai asi korda, nüüd hea ja mugav vihmase ilmaga ühistransporti oodata. Tasub sekkuda, kui tahame, et asjad muutuvad linnas paremaks. Aga linna kituseks tahan seda öelda, et võrreldes eelmiste aastatega on bussipeatuste lumekoristus oluliselt parem, ühistranspordil on võimalik peatustesse sisse sõita ja ka jalakäijatel on lumest vabaks lükatud ristmikke parem ületada.

Lumekoristus Tammsaare teel

Nii see käib, nädal aega kestis sadu, siis tegime tööd labidaga ümber auto ja autoni. Esmaspäeval kukkusin korteriühistu ees (Tammsaare tee 121) istuli ja tõmbasin maja esisel sõiduteel endaga kaasa ka Arko, kes ratastooliga koos selili kukkus, lumiste ja jäätunud rööbaste vahele. Püsti mina teda ei suutnud tõsta ja pika pusimise peale tuli meile appi mööduv meesterahvas. Saime ratastooli normaalsesse asendisse, kuid minu selg oli vähe viga saanud, võrreldes Arko nikastatud seljaga. Kahju oli tema valu näha. Teisipäeval oli postkastide ees teade, et kolmapäeval tuleb traktor. Tuligi ja maja ees aeti sõiduautod hommikul peale paari auto ära. Olukord sai parem, kuid lund sajab aina juurde.

Täna siis saadeti mehed katusele, lumi lendas, valvasin köögiaknal ja hoiatasin majast vääljujaid, et nad ettevaatlikud oleksid. Olidki. Lumi ja purikaid said alla loobitud, päris suur kolin oli kui neid labida ja harjaga rünnati. Aga mehel, kollaste tunkedega, oli turvaköis korralikult igaks juhuks järel. Lasin pojal piltigi sellest tulnukast teha. Töö kestis kohe mitu tundi.
Jalakäijana on terves linnas raske liikuda, lisaks ka kesklinnas jääpurikate kukkumise oht. Inimesed – olge valvsad.