Lugemissoovitus: Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Huvitav aga tõsine kokkuvõtlik lugu MTÜde rahastamisest.

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!
Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane. Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele. Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega. Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu. Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta. Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada). Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles. Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi. Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!). Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud. Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte. Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa. Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad. Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega. Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad. Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse. Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.
Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Alari on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL. Netis hetkel vaid tasulises osas: http://pluss.postimees.ee/?id=220385
Sildid: hea riigivalitsemine, kes lambaks on sündind see lambaks jääb, mõõtmine ja hindamine, rahastamine

Urmo Kübar: Mida me õppisime valimistest?

Mõtlema panev artikkel, mis väärib lugemist.

EMSLi juhataja Urmo Kübar kirjutab Postimehes tänavustele valimistele tagasi vaadates, et märgatavalt tugevnes kodanike jõud, samas kui erakonnad näivad liikuvat Eesti demokraatia nõrgimaks lüliks muutumise suunas.

Võrreldes tänavusi valimisi varasematega, on kõige suurema sammu edasi astunud meie kodanikud, valijad. Palju on räägitud, et nii europarlamendi kui ka kohalikel valimistel osalemise aktiivsus ületas oluliselt eelmisi kordi, ka kandidaate oli mõlemal rohkem kui kunagi varem. Ent oluliselt aktiivsemad olid ka kodanikuühendused, kes tõid kampaaniasse tugevalt oma pädevusi.

Lisaks EMSLi eest veetud vabaühenduste manifestile ja heale valimistavale korraldas Eesti Väitlusselts populaarseid netidebatte poliitikutega, kriitilise mõtlemise koolitusi valijatele ja analüüsis valimislubaduste argumenteeritust, viimast tegi ka poliitikauuringute keskus Praxis.

Noorteühendused viisid koolides läbi varivalimisi, Korruptsioonivaba Eesti valmistas ette valimiste vaatlejaid, e-Riigi Akadeemia hoidis silma peal e-hääletuse hea tava järgimisel ja netikampaaniatel, oma algatustega tulid välja veel mitmed valdkondlikud ja kohalikud ühendused.

Kõik need on märgid pärast laulvale revolutsioonile järgnenud madalseisu 2006. aasta presidendivalimistega taas alguse saanud Eesti kodanikuühiskonna poliitilise eneseteadlikkuse kasvust.

Ühiskonnas toimuva vastu tuntakse jälle huvi ja seda osatakse rakendada eri viisidel: ise kandideerides, hääletades ning üha professionaalsemalt kodanikuühendustes ja kogukondades tegutsedes.

Mis parteidesse puutub, siis olid tänavused valimised üsna tavalised, ei paremad ega halvemad varasemast. Kurb trend on, et aasta-aastalt kõneldakse kampaaniates aina vähem ideedest, suunates energia pigem imidžite loomisele ja vastandumisele, mis muudavad valimisi rohkem kellegi vastu kui poolt hääletamiseks.

Kodanikuühenduste professionaliseerumise kõrval on parteid muutumas Eesti demokraatia nõrgimaks lüliks - neist tuleb üha vähem arenguideid ja nendega seob end üha vähem tegusaid-arukaid inimesi, mis omakorda soodustab mandumist.

Mitme varasema aastaga võrreldes oli kampaaniaid vähem näha, aga selle põhjuseks oli pigem masust tingitud rahanappus (mida parteid pidid tänavu kahe kampaania vahel jagama) kui arusaam, et reklaamiga uputamise asemel oleks parem keskenduda sisukamale suhtlusele.

Küll aga leidis tõestust, et osalusaktiivsust ei tingi reklaamide rohkus, nagu püüavad väita mõned poliitikud, kellele on vastumeelsed jutud valimiskulutuste piiramisest.

Omavahel on aga seotud kampaaniate maksumus ja nende sisukus ning seda pöördvõrdeliselt - kõige kallimad reklaamiviisid kipuvad olema ka kõige sisutühjemad (plakatid, klipid).

Kampaaniate maksumuse piiramine sunniks keskenduma rahaliselt vähem kulukatele, ent sisukamatele tegevustele - debatid, võrgustikud, otsesuhtlemine valijatega.

Seni on astutud poolik samm, keelates aktiivsel kampaaniaperioodil väliplakatid, ent õigem oleks ühe kanali keelamise asemel läheneda reklaamidele tervikuna ja piirata näiteks kampaania kogumaksumust, reklaamide esitamise aega, mahtu või kohta.

See aitaks luua ka võrdsemaid võimalusi kandidaatidele ning vähendaks raha olulisust poliitilise võimu juurde pääsemisel.

Selmet kõnelda niisuguse sammu puhul sõnavabaduse ahistamisest, võiksid parteid siinkohal uurida ka valijate soove ja ootuseid kampaaniatele.

Kampaaniate mahu piiramise oht on teadagi see, et kesise poliitilise kultuuri tingimustes otsivad parteid JOKK-lahendusi reeglitest kõrvalehiilimiseks. Viimane kurb näide oli valimisnädalal tänavatele ilmunud roheliste liidritega plakatid.

Liiati on hulk eetika ja sisukusega seotud probleeme sellised, mida seadustega ei saagi tõhusalt reguleerida.

Hea valimistava enim levinud rikkumiseks on avaliku võimu väärtarvitused - oma positsiooni kasutades inimeste mõjutamine oma nimekirjas kandideerima või siis teises mitte kandideerima; kampaania tegemine avaliku võimu eelarve kaudu (Tallinna abipakett, linnaosavanemate piltidega «apoliitilised» plakatid); linna- ja vallalehtede kasutamine kampaanias jms.

See on maksumaksja raha eest temaga kõige alatum käitumine, sest heausksel valijal on raske seda läbi näha või kontrollida.

Seetõttu on seadustega reguleerimisest palju olulisem n-ö pehme regulatsioon (head tavad) ja valijate harimine, mida teevad meedia, kodanikuühendused ja koolid.

Tekitades selliste rikkumiste ümber avalikku debatti, tasakaalustatakse neid ja antakse valijale võimalus langetada kaalutletum otsus.

Allikas: http://poliitika.postimees.ee/?id=187222