24. veebruar 2010

Solarise hädade tõttu hilinesime Aasta Tegu 2009 üritusele

Kui nüüd loen Gerd Tarandi sissekannet pealkirjaga:Avatar 2/3, täielik #FEIL ja kuidas inimesi mitte evakueerida
http://www.gerdtarand.eu/arhiiv/5069

Solarises inimeste kehvast ja oskamatust teavitamisest tulekahjuhäire korral, siis kerkib paratamatult huultele küsimus, et mida peavad sel juhul tegema ratastoolis külastajad, et hoonest ohu korral kiiresti välja pääseda? Miks tehakse selliseid invalifte, mida pole sihtrühmal võimalik kasutada? Miks tuuakse vabanduseks, et see lift on lukus ja töötab vaid kaardiga sellepärast, et tavainimesed kasutasid seda sõtmiseks ja ratastoolis inimesed ei pääsenud lifti? Miks pole sellist probleemi nt Viru keskuses või Kristiines? Seal on lahendatud isegi invaparkimine nii, et turvamehed tegelevad oma tööga ja jälgivad inimesi, kes invakohtadele pargivad ja hoiatav neid. Miks ja miks on meie elu selline, et kõik lihtsad asjad muudetakse igaks juhuks nii keeruliseks? Mis saab siis ratastoolis inimestest kui tulekahjuhäire korral liftid välja lülitatakse? Kuidas nad oma autoni pääsevad?

Sellepäerast küsin mina, et miks meie näeme ratastoolis inimesi nii harva ühistranspordis, teatrites, kaubanduskeskustes ja linnatänavatel? Sageli saamegi oma vastused nendele küsimustele just neid mikse esitades ja sellele mõeldes. Tegelikkuses olen selline inimene, kes saab orienteerumisega hästi hakkama ja kuna 2 korda on Soraises ka käidud, siis tundus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu pakkumine parkida Solarise keldris asuvasse parkalsse invkohale igati mõistlik ja loogiline valik. Mõeldud tehtud aga siis algasid hädad. Arko sai oma Opeli invakohale pargitud. Läksime kahekesi liftini, mille silt oli minule nähtav aga Arko oma ratastoolis istuja kõrguselt seda ei näinud. Invalifti olime kasutanud ka varem. Sisenesime lifti ja lift pani plaksti uksed kinni. Meie vajutasime nuppu 1.korrusele ja tabloole ilmus kiri LUKUSTATUD! Kurb oli seal istuda, andsime kella ja siis uksed avanesid, proovisime uuesti. Kuskil polnud kirja, et lift töötab koodkaardiga. Mina läksin välja ja kõmpisin 0. korrusele turvatöötajat otsima. See peale jõudis lift minuni ja seal oli üks naistöötaja, kes saatis ka ratastoolis neiut liftiga 0.korrusele. Ma küsisin aga kus on see mees, kes liftis oli? Vastus oli, et 1. korrusel ja otsib invawc-d. Läksin töötajaga kaasa ja sõitsime siis 1. korrusele, võtsin sealt Arko peale ja sõitsime tagasi 0. korrusele, kus asub maja ainuke inva-wc. Seal käidud ja olime targemad ning andsime kella, turvamehed kõnnivad edasi tagasi aga meid nad ei tee märkamagi. Aeg oli juba nii kaugel, et meil oli väga kiire Eesti Panga majja üritusele jõudmiseks. Meil oli seal ettekanne ja minul fotograafitöö tellitud.
Kui kõnetasime lõpuks ühte turvatöötajat, siis ta küsis, et miks te kella ei helista? Me helistasime aga juu polnud piisavalt instrueeritud turvamehi, kes oma kaardiga lifti tööle panna suudavad. Sama mees siiski kasutas oma koodkaarti ja nii saime 1. korrusele. Paraku see sekeldus võttis palju aega ja me hilinesime mõned minutid pidulikule vastuvõtule. Piinlik aga miks siiski tehakse meie elu nii keeruliseks lihtsates asjades. Mujal riikides ringi reisides pole see elu nii keeruliseks muudetud. Mis on hea liikumispuudega inimesele on sobilik kasutada ka meil.

Saadan ka arupärimise Solarisesse edasi.

Kommentaare ei ole: