Soome kiirabis praktiseerides nägin, kuidas kiirabi kuritarvitajale jäeti koju trahvikviitung. Seejuures polnud politsei Soomes asjasse segatud – mõte, mida võiks kaaluda ka Eestis. Seni oleme vahel kutsunud „püsisulidele” politsei, et algatada väärteomenetlus kiirabi kuritarvitamise kohta. Kutsujale on see lõppenud 120-eurose trahviga, kuid samal ajal pärsib see kiirabi tööd, sest aeganõudev protsess toimub meie valveajal. Sellel ajal pole kiirabi ega politsei piirkonnas paar tundi kättesaadav. Kuritarvitajate vastutusele võtmisest võidab ka häirekeskus, kuhu nad ju ööl ja päeval piiramatult helistavad.
Vanurid vajavad tugiisikut
Teine liik põhjendamatute väljakutsete tegijaid on üksikud vanurid, kes kutsuvad meid vererõhku mõõtma ning unehäireid ja üksindusärevust leevendama. Praktika näitab, et kerge tervisemure taga on palju suurem sotsiaalne probleem ja turvatunde puudumine. Kindluse tagamiseks kutsub vanainimene kas kord kuus või kord nädalas regulaarselt kiirabi. Sotsiaalse turvatundega peaks aga tegelema kohalik omavalitsus.
Sotsiaalabi on linnades ja valdades erinevalt korraldatud ning kiirabil pole sellest ülevaadet. Mitmes asulas puudub ka võimalus teatada kohalikule omavalitsusele üksikust ja hädas olevast vanurist. Kiirabil pole raske patsienti hetkeks rahustada, kuid palju mitmekülgsemat toetust saaks ta koduhooldajalt. Omavalitsused võiksid tagada üksikutele vanainimestele tugiisikud, laiendada saaks koduõendusteenust ja kaasata rohkem eakate lähisugulasi. Samuti on võimalik lihtsustada kiirabi ja kohaliku omavalitsuse infovahetust.
Eelnevaga haakub hoolekodude klientuuri probleem, sest nemad annavad samuti kiirabile palju tööd. Kiirabi koormust on võimalik vähendada sellega, et meid ei kutsutaks enam pidevalt hooldekodudesse vanurite tervist hindama ja ettepanekuid tegema – neil on seal ju oma meditsiinipersonal.
Asjatu hirm ja koduapteek
Kolmas kategooria probleeme, mille puhul kergekäeliselt kiirabi poole pöördutakse, on ägedad viirused, kerged traumad, töö- ja kodumuredest tekkinud emotsionaalsed seisundid. Siia võib liigitada ka ravimite puudumise ja soovi saada haigusleht. See on rohkem viimase aja trend. Vanasti ei olnud maakondades selliseid kutseid üldse. Näiteks sõitsime me alles eelmisel nädalal edasi-tagasi 80 kilomeetrit, et panna kassikriimustusele salvi. Kodanikul polnud kodus esmaabivahendeid. On märgata, et inimesed on muutunud ärevamaks. Mure võimendub, tekib hirm ja olukorras, mis on lahendatav kiirabi abita, helistatakse häirekeskusse.
Põhikoolis saaks õpetada eluohtlikku haigust/vigastust mitteeluohtlikust eristama, ennast kergemate hädade korral ise aitama ja otsustama, millal on õige kutsuda kiirabi.
Lahenduseks tuleb ümber kujundada esmaabi kättesaadavus: tervisekeskustes võiks see olla kättesaadav kuni kella 22-ni. Peale selle võiks parandada inimeste teadlikkust tervisest ja esmaabist: näiteks võiks olla elementaarne, et igas kodus ja asutuses on koduapteek.
Põhikoolis saaks õpetada eluohtlikku haigust/vigastust mitteeluohtlikust eristama, ennast kergemate hädade korral ise aitama ja otsustama, millal on õige kutsuda kiirabi. Oma keha tundmine on sama tähtis oskus kui lugemis- või arvutamisoskus.
Kiirabi kui takso
Neljandaks kasutatakse kiirabi sageli stabiilses üldseisundis patsientide hooldekodust või kodust haiglasse transportimiseks. Meile, kiirabiinimestele, on transport lihtne tööots – ei mingit psüühilist pinget –, kuid sügaval mõtetes pesitseb alati mure: mis saab, kui kedagi tabab samal ajal raske terviserike?
Näiteks keeldusime kord kõhuviirusega patsienti hospitaliseerimast ja jäime oma piirkonda valvesse. Peagi saimegi kutse üliraske sisemise verejooksu all kannatava patsiendi juurde. Meil õnnestus ta elu päästa, ent kui kiirabi oleks jõudnud kohale 20 minutit hiljem, oleksime pidanud alustama juba elustamist. Õnneks on suurem osa elanikke arusaajad: võtavad meie soovitusi kuulda ja viivad oma lähedase (stabiilse patsiendi) ise haiglasse.
Suur oli mu imestus, kui Taani taksojuht ütles, et koguni 40% tema tööajast kulub kohalikule haiglale taksoteenuse osutamisele. Seda valdkonda võiks reguleerida lisaõigusaktidega, et oleks selge, milline asutus vastutab mitteerakorraliste patsientide haiglasse transportimise eest ja kes seda rahastab. Lahendus ei pruugi olla sugugi keeruline. Näiteks meenub mulle viie aasta tagune vestlus ühe taksojuhiga Taanis Kopenhaagenis. Suur oli mu imestus, kui ta ütles, et koguni 40% tema tööajast kulub kohalikule haiglale taksoteenuse osutamisele. Taksojuht on saanud selle tarbeks meditsiinilise väljaõppe ning transpordib iga päev rasedaid ja krooniliselt haigeid perearstide juurest haiglasse, haiglast koju jms.
Surma konstateerimine
Viiendaks on kiirabitöö osaks kujunenud surma konstateerimine. Sageli saabub surm hooldekodus või oma kodus lähedaste ringis. Ajamahukaks teeb kutse see, kui kadunukese dokumente ei leita ja peame paluma politsei appi isikut tuvastama. Hooldekodudes on oma personal, kes võiks selle funktsiooni kiirabilt täiesti üle võtta. Teen ettepaneku neid viit momenti arutada ja otsida selle põhjal lahendusi, kuidas Eesti meditsiinisüsteemi paremini korraldada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar