22. august 2015

Invaspordiühingu liikmetega ekskursioonil loomaaias


22.08.15 külastas Tallinna Invaspordiühingu grupp Loomaaeda. Ekskursioon oli 3tunnine ja giid Valdo Arrak oli tore. Pidasime vastu ja kuulasime rõõmuga ja nautisime loomi ning sooja, päikeselist augustikuu ilma. Aitäh! Oli tore päev. 

Meelde jäi see, et 3 kõige paremat asja laste arvates mille pärast tasub loomaaeda tulla on rong, hr Turovski ja suhkruvatt. Ma ise pakkusin esimese asjana, et elevant aga ma pole ju laps ka mitte. Minu laste lemmikuks on kindlasti jäätis ja ronimisväljak ja suhkruvatt ning ahvipärdikud. Juba ootan millal Liisa Mariaga loomaaega saaks minna aga vist aasta pärast. Veel saime teada, et isase kroku nimi on vanamees. Nägime tema hammast, kuulsime palju huvitavat troopikamajas ja saime teada shimpansitest, hüljestest, karudest ning nende sattumisest salakaubaks ja peale konfiskeerimist loomaaeda jõudmisest. 
Ah seda infot oli nii palju aga ikka oli huvitav. Meie inimeste teadmised kohati üllatasid giidi, sest paljudele küsimustele teadis ikka keegi vastust. Eks inimesed vaatavad loomasaateid, külastavad loomaaeda, loevad ja midagi ikka külge jääb, kui oled loomahuviline. Seepärast me giidi tellisimegi, et oleks arendav, huvitav ja kuna giid rääkis eesti keeles, siis pidid pingutama vene keelt kõnelevad ühinguliikmed. See ongi selliste koolituste, õppepäevade ja ühisürituse eesmärk, mida moodsas projekti keeles nimetatakse sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, integratsiooniks ja kaasamiseks ning mis aitab puudega inimesi koduseinte vahelt välja. Sõbrad, ühingu liikmed ja uued kogemused kutsuvad.
Kohtusime ka loomaaia vapiloomaga ja nägime kuidas ilves tantsib ning saime teada kuidas tunda ära härra ja proua presidenti. Pool loomaaeda jäi läbi käimata, sest 3 tundi läks nii kiiresti. Ja minu jalg, mis kummalisel moel 2 päeva tagasi öösel haigeks jäi paraneb. Hommikul sidusin ta kõvasti kinni, panin sokid ja botased jalga, alguses liipasin aga siis sain liikuma. Kui teised on ühingus nii vaevalise liikumisega, siis ega minagi saa kehvem olla. Giid oli mõistlik, arutasime läbi kui palju me suudame liikuda ja täpselt selle plaani me ellu ka viisime. Mõned suuremad ja energilisemad ühingu liikmed jäid veel edasi loomaaeda aega veetma. 
Tore oli näha ka sõpru, kes olid puhanud ja rõõmsad. Kambaga on ikka toredam käia kui üksinda. Eriti veel nüüd kus puudega inimesele on loomaaia külastus üldsegi tasuta. Muidugi tuleb seda tõestada pensionitunnistuse või puudega inimese kaardiga. 








































  

Kommentaare ei ole: