Lugesin tänasest DelfistJUHTKIRJA: Õnnetused hüüavad, aga neid ei kuulata . Kurb tõdeda aga see on nii, et lapsed on ettearvamatud oma käitumise poolest ja kui neid jätta valveta, siis juhtub... Olen täitsa nõus artikli väitega ... Isegi pildi leitsin Interneti otsingust kohe esimese sobiva.
Olen isegi püüdnud ühte võõrast väikelast kaupluse kärust välja kukkumisel. Ja mind tõeliselt häirib, kui vanemad lasevad oma koolieelses vanuses mudilastel koos saabastega istuda ostukäru sees. Seal samas oma poriste jalavarjudega kuhu mina oma toidu ja joogikraami panen. Tavaliselt turvamehed keelama ka ei kipu aga peaks. Ka sealt saab päris ohtlikult sisse ja välja ronida, ka pea ees ja otse vastu maad. Tavaliselt siiski on lapsevanemad mõistlikud ja kasutavad lasteostukärusid ja panevad lapsed sinna korralikult istuma.
Teine juhtum meenub, kus ruttasin koosolekult tööle Tallinna Puuetega Inimeste Kotta aga trollipeatuse poolt tulles märkasin u 1,5 aastast väikelast, kes oli käruga õue jäätud ja nüüd agaralt sellest välja oli roninud. Ootasime koos põnniga lapse ema, kes keldripoes riidekaupa uudistamas oli. Ema oli üllatunud minu selgituse peale, et hoidsin tema last tänavale jooksmast, sest autod olid 1,5 meetri kaugusel. Üldse on laste traumad ja vigastused kerged tulema ja tähtis on samal ajal ise rahulikuks jääda ja lapsi lohutada, julgustada, sest hirm on kiire tulema. Lapsed on ette arvamatud oma tegutsemise kiiruse juures. Kaaskodanikel tasuks alati kodanikualgatust üles näidata, sest täiskasvanud oskavad ohte näha, lapsed mitte.
Artiklist veel:
... Meedikutel on õigus. Eesti vanemad suhtuvad oma laste ohutusesse tihti põhimõttega, et vaadake, meie oleme elus, kuigi omal ajal sõideti turvavöödeta autodes, roniti puu otsa ja kõrgemalegi, sõideti jalgrattakiivriteta, peeti kivisõdu ning hüpati pea ees tundmatus kohas vette. Nii ei ole ka suur osa vanematest oma laste turvalisuse tagamisel eriti püüdlikud. Vastupidi, tihti kuuleb Eesti lastevanemate suust juttu "ärahellitatud Skandinaavia noortest", kellele tubli maarjamaalane kohe kindlasti sarnaneda ei tohi. Õnnetusjuhtumitega on aga tegelikult nii, et neid ei juhtu, kuni õnneks läheb. Pärast seda, kui trauma käes, on hilja nutta, et miks varem ei mõelnud või kus mu silmad varem olid. Õnneks minemine on aga üks petlik nähtus - tegelikult tekib igapäevaelus reaalse vigastuse piiri peal olevaid olukordi vähemalt poole rohkem, kui statistika kajastab. Kurbade tagajärgedeta jäävad need olukord ainult tänu õnnele. Õnn aga, kui sellega piisavalt mängida, saab kindlasti otsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar