10. veebruar 2018

Meie reisiblogi: Veneetsiast Šveitsi 5

Käes on laupäev, 25.juuni 2016. Ööd on siin soojad ja palavad. Hommikul vara juba +29 C. Pole paha. Kuigi higi voolab mõnel ojadena, siis läheme kohvi jooma ja siis Arko näitab, et kõrge leti ees on ka klapplaud invadele rtastoolis. Espresso, cafe latte ja marmelaadi crossandid. Mmm imeline hommik. Kuigi kl on 8 hommikul, siis rahvast aina tuleb ja tuleb nagu oleks see tankl kummist. Kui Arko hakkab tualetti minema, siis samal ajal saabub 2 reisibussi täit turiste. Täna sõidame Veneetsiasse. Tegelikkuses oleme seal mitu aastat tagasi käinud aga siis jõudsime liiga hilja ja sinna Markuse väljakule me ei jõudnudki. Nüüd on plaanislaevaga minna, pikemalt ringi jalutada. Minna on ainult 38 km. Temperatuur tõuseb 36 c ja pargime auto. Käime ühelt sillast üle ja teisest alla ja siis meie ringiliikumine lõppeb - ees on trepid, trepid, trepid. Ratastoolis reisijatele on pilet tasuta, saatja pilet on 2 x 1,5 eurot. Pole paha. Piletite valideerimine ajab mind segadusse aga abistavad piletikontrolörid on abiks ikka. Laeval ronin reisijate salongi aga see on viga, sest rahvast on palju ja seal on täielik õhupuudus. Ronisime inimeste vahelt läbi õhu kätte, väljapääsu kõrvale. Imetleme Veneetsia kanaleid, ajaloolisi hooneid ja erinevaid veesõidukeid, gondleid... Läheme õiges peatuses maha ja kuna ees on 3 astet, siis ei hakka ringi minema, vaid tirin Arko alla. Peaväljakule. Tegime pilte ja videot, Tahan Arkole sealt madruse mütsi osta aga tema ei taha. Endale saan sealt kübara ja Arkole sinise valge triibulise Veneetsia t-särgi. Läksime tagasi mere äärde ja ootama Amica Expressi laeva, mis väljub 9 minuti pärast. Arko ei saa üldse aru kuidas ma orienteerun aga ma nutikas. Parkisime auto tasulisse tsooni, kus saab invaparkimiskaardiga 3 tundi parkida, kuna laevareis kestab 30 minuti asemel ligi tund, siis jääme hiljaks aga trahvi pole meile tehtud. Hea seegi.  Kui mina olen rahul ja õnnelik, et Veneetsias saime käia, siis Arko on konkreetne ja ütleb, et ilus oli ja sai paadiga sõita.
Ja selline lugu juhtus ka, et kuna Veneetsias olid tasuta invaparkimiskohad hõivatud, siis pidime ostma parkimispileti ja parkima 3 tundi. Otsisin parkimisautomaati ja minu juurde tuli ei tea kust abivalmis tütarlaps, kes oli kohe nõus mulle oma parkimispiletit andma. See mulle ei sobinud. Seisin automaadi juures ja tema aitas min nii, et andsin ta kätte 4 eurot. Kuna parkimine maksis 2 eurot, siis küsisin tagasi oma 2 eurost münti. Ta naeratas, peitis raha taskusee ja ütles, et anna veel. Minusugune loll inimene ei lase varastada, vaid annab ise vabatahtlikult raha käest ära. Eks elu ja kogemused õpetavad. 429 km.







 

































Peale seda sõidame Verona linna aga siis algab suur torm ja rahesadu. Autost välja me tulla ei saagi, sest tänavatel lendab suure tuule käes puuoksi ja pappkarpe. Loobume jalutuskäigust ja ehk tulevikus tuleme tagasi. Enne seda käisime Aadria mere ääres ja Arko viis mind ujuma. Lõunat sõime tee ääres Eestist kaasa võetud musta leiba ja sibulat ja vürtsisealiha. Nämm. Itaallased armastavad palju reisida ja autoga ringi sõita, kas üksinda, paarikesi või perega. Lõunapausiks kohvi ja crossant ning õhtul sööme Auogrillis. Tellime pastamixi, mis koosneb taimetoidust ja erinevatest pastadest. Aga nagu ikka ei maitse Arkole see sukiini, pesto ega parmesani juust, sest suuremas osas jääb toit söömata. Valge vein ja õlu toidu kõrvale on hea valik. Päeva lõpuks sõitsime 318 km.




































































Kommentaare ei ole: