Minu teekond kuulmisspetsialisti juurde

Kuulen, ei kuule … Olen juba mitu aastat kannatanud kõrvaprobleemide käes. Küll on kõrvad lukus või siis pea kumiseb või siis on tunne nagu oleks kõrva ümbruses seest poolt paistes. Vahel ka natuke pakitseb aga suurem probleem on see, et peas kohiseb ja ma ei kujuta seda ette. Eelnevalt on perearst kirjutanud mulle peale visiiti ravimit aga sellest on olnud abi lühiajaliselt. Kõrvad segavad minu igapäevast elu ja eriti valmistab raskusi teiste inimeste kõnest arusaamine. Kuulen, et inimene räägib aga peale pobina mulle muud kohale ei jõua. Perearst saatis mind edasi kõrvauuringule aga see näitas, et kõrvakuulmine on korras. Seejärel tegi perearst saatekirja kõrvaarstile. Kõrvaarsti juures käisin viimati üle 25 aasta tagasi.

Õnneks sain sinna vastuvõtule kiiresti ja kõrvaarst tundis huvi, et miks ma varem pole pöördunud, kui kõrvakuulmine nõrgem juba vist üle 10 aasta küll. Sain siis jälle uuele kõrvauuringule saatekirja ja kui see sai teostatud, siis selgus, et mul on kõrvades kuulmiskahjustus. Täpsemalt sain teada, et mul on kahepoolne neurosensoorne kuulmiskahjustus ja arst soovis kirjutada mulle mingit ravimit aga kui kurtsin, et ka mu pea valuta pidevalt, siis kirjutas arst suunamiskirja neuroloogile. Lisaks sain saatekirja kuulmisaparaatide poodi. Millest ja millal see tekkis pole teada – kas mürast, valjust muusikast, suurest paugust, ravimitest jne. Põhjust ei oska öelda.

Panin siis kirja ennast vastuvõtule firmasse nimega kuuldeaparaadid.ee ja nii ma sinna Tulika tänavale läksin. Kohapeal võttis mind vastu tore kuulmisspetsialist Marge. Tegi uuesti kuulmisuuringu ja vaatas teise tooli peal kõrvad üle. Siis tutvustas mulle erinevate kuuldeaparaatide hindu ja mudeleid. Ma siis esitasin küsimusi, mis pähe tulid ja uurisin, et äkki saaks ainult 1 aparaadiga hakkama. Selgus, et kuigi vasak kõrv on kehvema kuulmisega, kuid siiski on aparaate vaja kaks osta. Oli odavamaid ja kallimaid, patareidega ja akudega, erinevas hinnas ja kujus. Selgu, et isegi järelmaksu antakse ja nende tööiga on u 4 aastat. Rohkem nagu ei osanudki küsida. Need aparaadid seadistati minu kuulmise järgi arvutis ja telefoni tõmmati äpp, millega saab programmi ja tugevust märkida ja näha kas kõrvklapid on sisse lülitatud või laevad ja palju vaja laadimiseks veel neid karbis hoida. Suur raamat oli kaasas ja erinevates olukordades programmide valik. Kõrvaklappide pähe panemist sain harjutada. Eks ta alguses oli keeruline, sest mul on prillid ja mask ja siis veel klapid. Hakkama sain. Imelik tundus alguses, kuid eks harjutamine muudab asja paremaks. Hind oli neil päris kallis, sest kokku maksid need 1780 eurot ja mina tasusin 556 eurot ja Sotsiaalkindlustusamet 1224 eurot. Päris palju raha kulub lisaks prillide, hambaravi, retseptiravimite ka nüüd nende kuulmisaparaatidele. Samas on hea, et olen tööealine, sest vanaduspensionäridel on omaosalus veel kõrgem. Hea on see, et need aparaadid on nii pisikesed ja traat kõrva juures mu juustega sama värvi, et polegi aru saada, et klapid kõrvaas.

Olen nüüd juba paar kuud olnud nende kuuldeaparaatide kasutaja. Alguses oli huvitav kuulda selliseid helisid nagu kodus kassiküünte klõbin vastu parketti, kui kass köögist magamistuppa kõndis aga samas kohvimasina ja autode ja muude masinate helin võimendus ikka liiga valjult aga kui lapsed mitmekesi rääkisid, siis veel raadi või telekas mängis, siis kuulsin pigem raadiot kui inimeste juttu. Eks pean veel harjutama. Sain selgeks, et õhtul tuleb aparaadid välja lülitada ja laadima panna ja hommikul jälle kõrva. Õpetussõnad olid sellised, et ega rattasõit ka ühe päevaga selgeks saa ning harjutamine võtab aega. Alguses väsis pea ära, siis läksid jälle kõrvad lukku. Kui kõrvaklapid ära võtsin, siis hakkas kõrvas undama. Kirjutasin Margele ja ligi 2 kuud hiljem käisin uuesti seadistamas ja oma küsimustele vastuseid saamas. Tundsin muret, et kui vee ja niiskustaluvad need aparaadid on, sest pole käepärast jopet või vihmavarju. Selgus, et klapid kannatavad vihma aga ujuda nendega ei soovitata. Kohapeal tehti ka uuendused ära ja saan edasi oma kõrvaklappe kasutada. Jutt on arusaadavam, kui inimesed korraga ei räägi. Perearstilt küsisin allergilise nohu vastu ravimit ja tundub, et elukvaliteet on jälle parem kui enne. Eks ma siis harjun ja harjutan ja kui kõrvad ära väsivad, siis võtan klapid ära ning kohe on tunda vahet, sest ilma nendeta kuulen vähem. Panen siis teleka valjemaks ja saan kodus hakkama. Eks lapsed ja Arko peavad minu uue erivajadusega leppima ning kohanema minuga. Varem, kui ma kurtsin, siis nad arvasid, et ma teen nalja neile, et ma ei kuule, kuid õnneks arstid said ka aru, et mul selle kuulmisega raskusi on ja ma ei pea üle küsima, et kuidas palun, korrake veel. Probleeme on läbi klaasi rääkimisega, nt apteegis, sest ma ei saa aru ja siis tõe poolest palun uuesti rääkida. Telefoni kuulen aga vahel kui teiselt poolt tulev hääl on liiga vaikne, siis panen telefoni valjuhääldi peale. Vähemalt saan asjad aetud ja töö tehtud. Linnulaulu kuulen nüüd paremini. eriti kuldnokka vastasmaja katusel õhtuti laulmas.