Kui alustada algusest, siis kõik saab alguse kodust ja lapsepõlvest. Meie ema oli kokk. Väga hea restoranikokk, kes juba nõukaajal tegi hästi süüa. Tooraine oli kesine aga asja võti peitus maitsestamises. Vene ajal selliseid peenet värki maitseaineid ja taimi ei müüdud. Saime kõhud täis ja toitu ei valitud. Tegime emaga koos pirukaid. Kaneelirulle ja viineripirukaid ja lihapirukaid. Ema käes tundus kõik lihtne ja maitsev. Ei saanud mina nende vanade elektripliidi ahjudega hakkama. Kippus minema kõrbema või kerkinud pirukad ja jäid sellised kivikõvad, et viska nagu kive või leota kohvi sees. Mäletan, et palusin emal õpetada tavalise jahukastme tegemist. Sain selgeks. Keeruline tundus seapraadi, ahjulõhet ja suppi teha. Nüüd oskan juba kõike tegäha. Pole isegi kokaraamatut vaja. Eile tegin seljankat ja sellist seapõse ning viineritega. Minu ema salanipp oli enne supi valmimist lisada veega segatud paar lusikatäit jahu. Siis tuleb see õige maitsega supp. Ja mida rohkem soojendad, seda maitsvam on.
Täna nägin FBs rabarberikoogi pilte. Võtsin google lahti ja toksisin sisse lihtsad rabarberikoogi retseptid. Munata. Panin nisujahu vähem ja asendadin maisijahuga. Maitses hea aga natuke suhkur läks kõrbema. Oligi karamelline. Tegin meile kohvid valmis ja läksin rõdule nautima. Tuul ulus aga palav hakkas. Rabarberid olid veel eelmise aasta omad. Sügavkülmast. Seal on midagi veel. Kooki tegin jogurtiga. Lihtsad toidud on head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar