9. aprill 2012

Võtmeküsimus

Täna hommikul tõin postkastist hommikuse "Postimehe" ja sirvisin selle läbi. Peale lugesin veel Delfit ja Internetist "Eesti Päevalehte" ja "Õhtulehte". On selline igapäevane rutiin kohvi ja televiisori kõrval. Hakkasin tööle minema ja avastasin, et üks meie maja elanik on oma võtmekimbu postkasti ette rippuma jätnud. Seetõttu sain korterinumbri teada. Kõmpisin trepist teisele korrusele uksekella andma, kuid isegi koputamise peale keegi ust ei avanud. läksin siis uuesti oma koju ja kirjutasin teate meie seinalehte järgmise sisuga: leitud võtmed ja kätte saab õhtul. Helistage telefonil see ja see. Läks aega vaid natuke üle pooleteise tunni, kui õnnetu võtmekaotaja minu poole pöördus. Saime siis selgeks, et tõepoolest tema korterivõtmed ja peale paari telefonikõnet ka võtmed õige omanikule tagstatud. Jälle üks heategu tehtud ja see vanem proua ei jõudnud mind ära kiita ja tänada. Õhtul tegin mina viinerikastet ja siis pirises meie uksekell. Vanem poeg muigas veel, et ärgu ma kujutagu ette, et see pirin uksekella hääleks osutus. Kahtlesin enda kuulmises aga läksin kontrollima. Tädike ukse taga ja soovis mind tänada ja kinkis mulle sokolaadimunad. Naersime, et nii me tuttavaks saamegi ja pärast meenus, et ei taipanud nimegi küsida. Eks teinekord teretame ja tutvume rohkem. Tegelikkuses olen ennemgi erinevaid võtmekimpe ja autovõtmeidki leidnud, kuid alati olen ürritanud neist vabaneda ja tavaliselt on see õnnestunud. Arvan, et see Jyski poekülastaja, kes oma autovõtmed tagasi sai oli küll väga väga rahul. Oli üks tore esmaspäev. 

Kommentaare ei ole: