4. juuni 2014

Kõik teed viivad ikka Tartusse

Elus ikka juhtub nii, et kõike ei saa ette planeerida. Ka meil juhtus nii, et mitte just planeeritud autosõit viis meid laupäeval Tartusse. Käisime Lõunakeskuses, Tartu vaksalis ning ei saa mitte märkimata jätta, et tegelikkuses oli sihtkoht Tartu Maarjamõisa EMO. Kui kahtled ja arstiabi vajaja jalgu trambib, siis ei jäägimuud üle kui suure perega laua taha maha istuda ja langetada otsus, et igaks juhuks minna. Tasus minna, sest kes see ikka tahab tunnistada, et t hige on. Õige eesti mees arvab ikka, et kui haige, siis tuleb magada aga kui see ei aita, siis autole hääled sisse ning Tartu poole teele. Ma vähemalt loodan, et see haiglaravi vajav inimene meie peale pika viha ei pea ja kosub kiiresti. 
Raudtee jaamahoone on ilus ja ka uued rongid on ilusad. Lõunakeskuses sõime pontsikuid ja jõime caputsiino kohvi. Pärast vaatasime ka iluuisutajaid. Mulle nad meeldisid. Erakorralisse osakonda minek tasus ära, sest inimene vajas abi ja lõpuks ta haiglasse jäätigi. Hea, et niigi läks ja hääd paranemist. Kui jaanipäevaks maale tuleme, siis kohtume ja teeme ühe grilli koos jaanitulega. Kõrvus kummitamas laul vanast vaksalist... Kui Tartu lähete, siis minge vaatama k kunstinäitust, mis seal jaamahoones tasuta vaatamiseks on.















 
Need pildid tegin ma oma mobiiliga.

Kommentaare ei ole: