Ühel kuumal augustikuul Eestis

August 2018 oli kuum, ilus ja

sume suvekuu. Kuhu see august kadus ei saanud aru, sest suve viimane kuu möödus nagu linnulennult. Sai tööl käidud aga nädalavahetustel oli vabadus. Sinna mahtus kaks klassikokkutulekut. Keskkooli oma oli Läänemaal, Lihulas klassivenna Mardi juures ja see kestis kohe 3 päeva. Avo tegi ekskursiooni, mille käigus jõudsime Lihula laadale ja käsitöö näitusele, käisime muuseumis ja ujumas. Sauna sai, meenutada ammuseid aegu, sest kooli lõpp oli meil täpselt 30 aastat tagasi. Palju on neid ühiseid meenutusi ja vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Ma jäin rahule, sest nii mõnus oli lihtsalt olla ja nautida klassivenna pere külalislahkust ning lihtsalt puhata. Näha tähti taevas sumedal ööl ja lihtsalt olla, olla ilma kiirustamata. Aitäh koolikaaslased ja Anne.
Veel jäi augustikuusse teine klassikokkutulek, mis toimus Inna juures Põlvamaal. Jälle saime kokku klassiga, kus Lasnamäel põhikooli lõpetasime 85.aastal. Meid tuli kokku üle poole klassi. Aeg lendab ja tore oli klassikaaslaseid näha üle paljude aastate. Klassivennad olid ettevalmistanud mängud ja viktoriini, Inna võõrustas meid oma abikaasaga. Muudkui küpsetas ja hoolitses meie eest. Vahetasime muljeid ja nautisime mõnusat koosolemist. Veel jõudsime käia maal, Arko ema juures, kus toomas pidas oma pisikest sünnipäevapidu. Peipsi ääres ostsime sibulat kaasa ja ma ostsin ikka mitukümmend kilo, et headele sõpradele ja õdedele ka tuua. Juhtus selline imelik asi, et läksin sinna Peipsi äärde metsa seeni vaatama. Kuna oli kaua kuum ja vihmata periood, siis seeni ei leidnud aga eksisin metsa ära. Nii avastasin, et Arko autot üles ei leia, telefonil levi pole. No nuta või naera, käisin siis mööda teed, hüüdsin ja plaksutasin, ei ühtki autot ega hingelist. Lõpuks Arko hakkas tee peal autoga sõitma. Vahemaa oli ainult 300 meetrit aga kui autot ei näe, siis oli küll vahepeal tunne, et sinna metsa ma jään. Hea, et politsei ei pidanud taga otsima. Tavaliselt ma metsas olla ei karda ja ka auto leian üles, sest Eestis polegi nii suuri metsi ja kõik on kuidagi kraavide või teedega eraldatud. Ega see seiklus mu metsas kolamise huvi vähendanud. 
Veel olime töökaaslastega Hiiumaal, tutvumas kohaliku sotsiaalhoolekande korraldusega ja saime päikeseloojangul meres ujuda. Saar on nii väike, et saab poole päevaga läbi sõidetud ja see reis oligi päris lühike aga pakkus toredaid kogemusi. Suitsulest oli hea ja üle mitmete aastate oli tore Hiiumaad külastada. Aga Hiiumaast veel väiksem saar on Ruhnu. Kauge ja eksootiline. Sellel suvel siis jõudsime sinna koos Kaie Segeri linetańtsu kambaga. Meid oli 50 inimest. Käisime muinastulede ööl ja peale selle tantsulise osa me ka jalutaisme saare mitmel päeval. Eks see väike saar olegi nii muinasjutuliselt vanaaegne väljastpoolt aga sisu oli majades uus ja kaasaegne. Meie rookatusega aidamaja oli nii nunnude sängidega, uni oli magus ja värske õhk kosutav. Laevareis Ruhnu maksis 40 eurot ja ühe otsa sõit kestis 3 tundi. Saime äikest, vihma ja palju värsket ja puhast õhku. Olime hea maiuspala väikestele kurjadele sääskedele. Vaatasime üle sadamas muinastulede öö lõkked ja lõime tantsu Yljese kohviku terassil. Veoautokastis käisime koos Ulrikaga ekskursioonil ning kõmpisime mäkke ja sealt edasi tuletorni otsa.  Saime kuulda saare ajalugu ja näha rebast, merd ja metsa. Pererahvas Liise talus oli rõõmus, külalislahke ja nende keedetud supp ja hommikusöök maitses hea. Tallinnast välja reisimisel sõidutas mind ikka hea ja armas Arko. Paid on osad laenatud sõpradelt.
Veel jõudsin sotsiaalministeeriumis käina minister Riina Sikkutiga kohtumisel ja meie kortermaja 6 maja elanikega jõudsime augustis korteriühistu moodustamiseni. Sellised uudised siis meilt. Ratastega sõitsime, meres, järves ujusin ja jalutaisme ning ees ootab veel loomaaed, kuhu suvel ei jõudnudki. no mis teha kui nii kiire on. Ja kodus ootab alati näljane kass. Õnneks noorema poja pere teda hoidmas ja söötmas käib ja kass on uue hoiukoduga kohanenud. Kiisule paid.

Nüüd on suvi läbi ja soojad mälestused alles.