Viies elektritõukeratta suvi

Minuga juhtus õnnetus. Suutsin sõita esirattaga teekonaruse lohku nii, et paiskusin üle lenksu pea ees kõnniteele. Mind päästis hullemast madal sõidukiirus ja kiiver. Kannan alati kiivrit. Samas kiivriserv oli see, mis mu pea sisse augu lõikas. Verd tuli sorinal. Noored tulid appi. Toodi köögipaberirull ja neiu hoidis mu pead üleval kuni kiirabi saabus. See märgus hetkega punaseks. Aitäh abivalmis inimesed. Olen teile südamest tänulik. Samuti jäi asfaldile maha suur vereloik ja minu asjad. Helistasin pojale ja nad lubasid asjad koju viia. Nüüd olen minagi number tõukerattaõnnetuste statistikas. Kahjuks küll. Kiirabi tuli, sidus pool pead ja silma kinni. Mind pandi kanderaamile ning autosõit läks PERHi. Seal võwti kanüül koos tilgaga ära. Sain valge rõnga käele ja ratastooliga lükati mind ootama. See ootus oli vaevarikas. Ligi 3 tundi ning tehti teetanuse süst ja pea õmmeldi kinni. Side ja sukk pähe. Loeti sõnad peale, et kiiver tuleb minema visata. Tellisin Boldi ja sõitsin koju. Küünarnukil olev haav seoti kinni ja sinikad reitel ning teise käe randmel valutasid. Külmavärinad olid ka. Õnnetus juhtus kl 17.20 Vana-Rannamõisa tee Pikaliiva bussipeatusest Kakumäe poole. Kodu paistis. Sinna jõudsin ma õhtul enne kella 22. Hea, et nii läks ja luud, hambad tervwd. Aga prillid läksid katki. Tõuksiga käisin poes paki järel. Olen 5 suve oma el.tõuksiga sõitnud kuid nüüd siis selline õnnetusjuhtum. Paranen. Saatsin kirja ka Haabersti linnaosa valitsusele. Sain samal päeval vastuse, et neil on kahju, et minuga selline õnnetus juhtub aga nad on teadlikud, et puujuured on tekitanud kergliiklusteel ebatasasusi. Lubasid probleemi edastada komunaalametile. Ootame siis teeparandust ja pea paranemist. Ilusat suve ja olge ettevaatlikud. 

Minu suur soov on, et kõnniteed ja rattateed oleks korras ja ohutud inimestele, kes seal kõnnivad või ratastel liiguvad. Olen neid teid sõitnud, käinud juba 15 aastat. Uued teed on korras aga vanad lagunevad ja vajavad taastust. 

Aasta hiljem. Käin tööl

Elu läheb edasi. Eelmisel aastal enne jaanipäeva juhtus see, et ma sain koondamisteate. Töökohast, kus ma olon nii kaua pühendumisega töötanud. Öeldakse, et kui üks uks sulgub, siis avaneb järgmine uks.

Võtsin ennast töötukassas töötuna arvele. Lõpetasin FIEna tegutsemise. See lõpetamine käis kähku. Olin vaba. Ees ootas pool suve. Mõtlesin puhata sügiseni. Puhkamisest midagi suurt välja ei tulnud. Olin kodus ja paitasin kassi. Lugesin, sõitsin rattaga, toimetasin kidus. Arko vajas abi. Siis läks augustis Arko jälle ligi 2 kuuks haihlasse. Käisin haigla vahet. 

Vahepeal olid kohustuslikud kohtumused töötukassas koha peal ja telefoni teel. Koondamisraha eest ostsin endale uue sülearvuti koos kotiga. Karjäärinõustamisel sain head abinõud CV sisustamiseks. Sügisest talveni käisin psühholoigi juures. Temast oli palju abi. 

Tööotsingutest. Vaatasin läbi erinevad töökuulutused ja tuttavate pakkumised. Selgus, et kui tööpakkumistes on nõudmised kandidaatidele kõrged, siis palganumber pole just see mida ma ootasin. Saatdin CVsid ja kandideerisin. Kiitdin oma oskuseid, kogemusi, tugevusi ja olen valmis uusi asju õppima ja arenema. Käisin töövestlustel ning jäin vastuseid ootama. Samal töötukassa ootused olid, et ma võtaks vastu midaiganes töö. 

2 kuud tagasi sain tööle. Nüüd on pool katseaega selja taga ja pool minna. Olen õppinud uudi arvutiprogramme kasutama. Platvorm areneb koos meiega. Töö klienditoe spetsialistina on huvitav ja uute inimestega saame hästi läbi. Väike kollektiiv äriettevõttes töötab koostöös klientide ja meeskonnana. Tööülesanneteks sai kogeselt kõnedele vastamine ja abistamine. Tööle sõit hommikul ja õhtul on väsitav. Töötame kontoris kohapeal, 5 päeval nädalas. Korda mööda oleme töövälisel ajal telefonivalves.  Pean valima 3 bussi vahel ja ümber istuma. Õnneks on suvi ja ei pea külmetama. Arko tubli ja saab kodus hakkama. Kass juba teab, et kui ma tulen koju, siis saab süüa. Õnneks on nädalavahetused tööst vabad. Siis saab suve nautida.  

Lahkus minu klassijuhataja Rein Põldme

 Kaastunne Maiele ja perele ja meie kooli õpetajatele. 89aasta on pikk elu, täis tegusid, tööd ja kogemusi. Tunneme uhkust ja mäletame oma keskkooliaegset klassijuhatajat. Rein Põldme oli mu kehalisekasvatuse õpetaja, kes pani meid sporti tegema, suusatasime, ujusime ja tegime palju muud. Aitäh, õpetaja! 

SK Meduus jagas FBs Eesti Paraujumise Liidu postitust:

Eesti paraujumist on tabanud suur kaotus, aitäh sulle Rein, sinu poolt tehtud töö ja nähtud vaeva eest meie paraujujate eest hoolitsemisel ja rajal hoidmisel. Teatame suure kurbusega südames Rein Põldme lahkumisest.

Rein oli mitmekülgne spordimees ning pikaaegne nägemispuudega sportlaste ujumistreener. Reinu õpilased on edukalt osalenud mitmetel paraolümpiamänggudel ning paraujumise EM ja MM võistlustel. Tema nimekaimad õpilased on Nadežda Maksimova, Tiiu Mallene-Sarv, Vilma Nugis, Marge Kõrkjas, Annika Raide, Paul Sepping, Ado Arukask, Mart Soomre, Virgo Kais.

Rein on olnud Eesti Paraolümpiakomitee ja Eesti Pimedate Spordiliidu juhatuse liige ning Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu Tartu Emajõe kooli osakonna esimees. Reinu on 2014.a tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga, on 2017a valitud Eesti Pimedate Spordiliidu auliikmeks ning 2020 aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia.

Sügav kaastunne abikaasa Maiele, Reinu perele ja õpilastele.

In memoriam: Lahkus pimedate ja vaegnägijate paraspordi suunanäitaja Rein Põldme

Meie seast on lahkunud Eesti Paralümpiakomitee ja Eesti Pimedate Spordiliidu endine juhatuse liige, erakordne treener ja spordipedagoog Rein Põldme (12. jaanuar 1937 – 2026).

Rein Põldme oli mees, kelle elutööta oleks raske ette kujutada Eesti paraujumise sündi ja aastakümnete pikkust edu. Tema pühendumus ja empaatiavõime avasid nägemispuudega inimestele tee maailmatasemel spordi juurde.

Elutöö Tartu Emajõe Koolis ja paraolümpiamängudel

Uudise link on pealkiras. 

1958. aastal Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanud Rein Põldme oli ka ise kahekordne Eesti meister sõudmises (1956–1957), kuid oma tõelise kutsumuse leidis ta treeneri ja pedagoogina.

Koos abikaasa Maiega töötasid nad üle kolme kümnendi tänases Tartu Emajõe Koolis (endine Tartu 2. Eriinternaatkool). Läbi oma unikaalse visaduse andsid nad nägemiskahjustusega noortele tugeva stardipaku eluks ja aitasid neil jõuda maailma kõige kõrgematele pjedestaalidele.

Rein osales treenerina neljadel paraolümpiamängudel, mis tähistasid Eesti paraspordi kuldajastut:

• 1988 Souli paraolümpiamängud
• 1992 Barcelona paraolümpiamängud
• 1996 Atlanta paraolümpiamängud
• 2000 Sydney paraolümpiamängud

Tema juhendamisel võitsid Eesti ujujad paraolümpiamängudelt kokku üheksa medalit ning püstitasid mitmeid maailma- ja Euroopa rekordeid. Tema nimekaimate õpilaste hulka kuuluvad Nadežda Maksimova, Marge Kõrkjas, Tiiu Mallene-Sarv, Vilma Nugis, Annika Raide, Helena Kannus, Paul Sepping, Ado Arukask, Mart Soomre, Virgo Kais, Kristo Ringas ja paljud teised. Lisaks ujumisele aitas ta sportlastel suuri tulemusi saavutada ka kergejõustikus ja suusatamises.

Põldme suurimaks pärandiks on see, et nägemispuudega inimeste ujumistraditsioon jäi Eestis kestma: paljud tema kunagised õpilased kannavad täna ise treenerirolli.

Kõrged tunnustused

Rein Põldme panust on tunnustatud mitmete riiklike ja kohalike autasudega:

• 2012 – Tartu Tähe kavaler
• 2014 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2020 – Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia

Erilise märgina hindamatu panuse eest nägemiskahjustusega inimeste spordi edendamisel valiti Maie ja Rein Põldme esimestena Eesti Pimedate Spordiliidu auliikmeteks. Samuti oli Rein pikalt Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu Tartu Emajõe kooli osakonna esimees.

Eesti Paralümpiakomitee langetab pea suure meistri mälestuseks ja avaldab sügavaimat kaastunnet abikaasa Maiele, Reinu perekonnale, lähedastele ning kõigile tema õpilastele ja kolleegidele.

Rein Põldme jäetud jälg Eesti spordilukku ja paraspordi vundamenti on kustumatu.

Ise tehtud, hästi tehtud ehk miks mulle meeldib süüa teha

Kui alustada algusest, siis kõik saab alguse kodust ja lapsepõlvest. Meie ema oli kokk. Väga hea restoranikokk, kes juba nõukaajal tegi hästi süüa. Tooraine oli kesine aga asja võti peitus maitsestamises. Vene ajal selliseid peenet värki maitseaineid ja taimi ei müüdud. Saime kõhud täis ja toitu ei valitud. Tegime emaga koos pirukaid. Kaneelirulle ja viineripirukaid ja lihapirukaid. Ema käes tundus kõik lihtne ja maitsev. Ei saanud mina nende vanade elektripliidi ahjudega hakkama. Kippus minema kõrbema või kerkinud pirukad ja jäid sellised kivikõvad, et viska nagu kive või leota kohvi sees. Mäletan, et palusin emal õpetada tavalise jahukastme tegemist. Sain selgeks.  Keeruline tundus seapraadi, ahjulõhet ja suppi teha. Nüüd oskan juba kõike tegäha. Pole isegi kokaraamatut vaja. Eile tegin seljankat ja sellist seapõse ning viineritega. Minu ema salanipp oli enne supi valmimist lisada veega segatud paar lusikatäit jahu. Siis tuleb see õige maitsega supp. Ja mida rohkem soojendad, seda maitsvam on. 

Täna nägin FBs rabarberikoogi pilte. Võtsin google lahti ja toksisin sisse lihtsad rabarberikoogi retseptid. Munata. Panin nisujahu vähem ja asendadin maisijahuga. Maitses hea aga natuke suhkur läks kõrbema. Oligi karamelline. Tegin meile kohvid valmis ja läksin rõdule nautima. Tuul ulus aga palav hakkas. Rabarberid olid veel eelmise aasta omad. Sügavkülmast. Seal on midagi veel. Kooki tegin jogurtiga. Lihtsad toidud on head. 

Töötu inimese toimetamised

Olen tänaseks päevaks olnud töötuna arvel ja otsinud tööd 9 kuud. Selle aja sees olen saanud puhata, kodus toimetada, raamatuid lugeda ja rattaga sõita. Kuulasin mitmeid seminare ja infopäevi ning otsinud tööd. Muutsin oma CVd ja kasutasin võimalust kasutada psühholoogilise nõustamise teenust. Olen teenusepakkujaga väga rahul. Psühholoog-nõustajaga sujust koostöö suurepäraselt. Ma sain täpselt sellist tuge ja abi ja toetust nagu ma eeldasin. Tegin ka endaga kodutööd ja analüüsisin oma elu ja tegemisi, kogemusi ja väljakutseid. Jõudsin järeldusele, et kõoge tähtsam on minu elu ja tervislik seisund. Kui kuskilt midagi logiseb, siis tuleb arsti juurde pöörduda. See aeg on olnud vajalik, et ka mehele abiks olla ja abi pakkuda. Kui üks uks sulgeb, siis millalgi avaneb uus uks ehk võimalus. Olen palju lugenud ja ka kuulanud erinevaid raamatuid. Mulle on mitmed tuttavad helistanud ja soovitanud erinevaid töökohti. Olen kandideerinud ning varsti on tulemas järgmine intervjuu. Seda, et mul on kogemused, kõrgharidus, oskused ja teadmised on võimalus aga lootus püsib endiselt. Viimati lugesin Jesper Parve raamqtut "Vaba". Päris sügava teemaga raamat aga mõned kohad lausa kõnetasid mind. Lk 152 oli lause, mida lugedin korduvalt. Nii ongi,et "Maailm on suur ja lai. Liigu edasi." Hindamegi hetki ja inimesi, kes on meie nüüd ja praegu. Mälestused tunduvad seda kaunimad mida me sageli hiljem väärtustame. Kõik ei õnnestu. Proovida saab ikka ja jälle. Elu läheb edasi. Olen valmis uusi võimalusi proovima ja vastu võtma ja arenema-õppima. Õhus on kevadet. 

Pilt pärineb Internetist.

Sinise kassi Miisu sünnipäev nr 1

8. märtsil on Mia of MiaMurr ehk meie Miisu 1.sünnipäev. On ikka armas kassike. Kuna kass torti ei söö, siis ostsime talle ikka krõbinaid ja konservi. Kass on viisakas - lilli ka ei söö. Isegi mitte ei kisu tulpe vaasist välja. Arko tellis Miisule kaelarihma ja mänguasjad, millega kass isegi mängib. Minu toodud kinda vastu kadus huvi kiiresti. Heade kommetega ja hästi kasvatatud lemmikloom. Palju õnne!

Rattahooaeg sai avatud

11.03.2026 Võtsin el.tõuksi välja ja vaatasin kevadet. Varesed laulsid. Jalutasin läbi metsaraja, mis viib Rocca al Mare kooli juurest Saku Suurhalli taha. Praegu on teekate niiske ja rattaga sõitmiseks liiga libe ja nii ma seda huvitavat teekonda läbisin. Võiks olla mõni teeviit, siis teaks, et tee viib mere äärde. Läbisõit tõuksiga oli täna 6.10 km.

🌱🌲🌳🪾

Kas ja kes peaks saama minna EMOsse?

Praegu käivad arutelud, et kas igaüks peaks saama minna haiglate erakorralisse meditsiinilisse osakonda? Jääb mulje, et sinna jõuavd inimesed olmevigatustega ja nohuga... Et kes läheb EMOsse või apteeki või perearstikeskusesse. Abi saab ka telefonilt 1220. Aga mis saa teed, kui valu vaevab ja otseselt kiirabi pole vaja kutsuda, sest pole eluohtlik.  Mõtteid on jagatud, et võiks arstide töömahu vähendamiseks EMOs lasta õel sorteerida patsiente ja kergemad koju saata. Vajadusel saab öelda, et kui tekib suurem valu või enesetunne halveneb, siis saab tagasi tulla. Aga mis siis, kui tervis lähebki nii kehvaks, et ei jõua tulla. Pilt pärineb Internetist. 

Ma ise ei ole just sageli EMOsse pöördunud aga kuu aja eest tekkis kõhuvalu ja kui 24 tunni möödudes valu ei kadunud, siis otsustasin minna. Eks ole mul sellist kõhuvalu ka varem esinenud ja abi olen saanud EMOst. Viimati 4,5 aasta eest. 

Kuna oli nädalavahetus ja kõhuvalu ei kadunud, siis otsustasin tellida takso ja sõita Meremeeste haigla EMOsse. Maksin visiiditasu, siis läksin triaaziõe ruumi. Kui paluti hinnata valu 10 palli süsteemis, siis arvasin, et nii 7 võibolla ka 8. Vererõhku mõõdeti ja palavikku, mis oli normi piires. Kui ütlesin, et öösel oli 37,7 C, siis kirja pani õde 37 C. Ei tea kas oli viga minu völjendusoskuses või õe arusaamises. Söögiisu ei olnud, oli selline tugevamat sorti pakitsev kõhualu. Võeti vereanalüüsid ja tehti uuring. Kiirabid sõitsid koos patsientidega sisse ja välja. Mina ootasin kannatlikult... Ei olnud eluohtlik patsient. Kanüüli panemine tekitas valu ja sellest jäid alles sinikad, sest torgiti korduvalt mõlemat kätt. Kirurgi vastuvõtt algas sõnadega, et teil on põletikunäit kõrgenennud ehk 81,6 ja te ju teate mis teil viga on. Ma teadsin kõhunalu põhjust. Arst katsus kõhtu ja kirjutas antibiootikumid välja. Haiglasse mind ei jäetud ja öeldi, et kui valu läheb suuremaks või tekib kõrge palavik, siis võib tagasi tulla. Veetsin seal EMOs aega üle 6 tunni. Kui läksin kl 15 ajal, siis koju jõudsin pool kümme õhtul. Kirurg kutsus vastuvõtule tervisekeskusesse ja soovitas 7-päevast dieeti pidada ja mitte süüa värskeid salateid. Ravi möödus nädalaga ja sain abi oma jämesoolepõletikule. Minu arvates on põhjendatud "kollase"- patsiendina pöördumine, eriti nädalavahetustel. Eks oluline on vastuvõtus patsientide kaebuste ära kuulamine ja vajadusel analüüsid, uuringud ja arstide konsultatsioon. Mina sain abi.   

Ilusat uut aastat!

No nii. 2026 aasta on saabunud. Loodan, et alanud aasta saab olema parem. Alustame jälle uuelt lehelt. Tuli aasta lumega ja -17 c pakasega aga meie juures Kakumäel oli praktiliselt tuulevaikne.  Rahvast oli üsna korralikult õues. Ilutulestikku lasti kella 3ni öösel. Mina vaatasin saluuti Rannamõisa teel kuni kella 00.25ni. Arko oli kassiga toas. Eks laseme uuel aastal ennazt üllatada. Tahaks, et meil oleks tervisemuresid vähem. Reisida tahaks. Tööd võiks tulla sellist, mis mulle huvi pakuks ja millega saaksin edasi areneda uutele väljakutsetele. 

Kokkuvõte 2025. aastast. Mul sai peale jaanipäeva töö otsa. Tallinn sai valmis. Sotsiaaltransport liigub edasi ilma minu abita. Õnneks pakkub töötukassa toetust koondamise tõttu töökaotanule. Psühholoogilist abi olen ka kasutanud ja see on mulle abiks olnud mõtete korrastamisele ja oma tunnete lahti harutamisel. Sellesse aastasse jäi võimalus käia mitmel reisil. Malta, Türgi ja Poola. Ammune unistus oli reisida kois lapselapse ja pojaga. See õnnestus isegi 2 korral. Olen tänulik Renele. 

Eelmisesse aastasse jääb Arko haiglast haiglasse käimine. Tervis taastub ja erinevad arstid on andnud oma parima. Olgu või 3 seljaoperatsioini, mis olid väga keerukad ja rasked, kuid nendest oli abi. Arkole õpetas see olukord tänulikkust ja mulle kannstlikkust. Nüüd on vaja anda aega paranemiseks js taastumiseks. Kaksikõde pidi ka võtma vastu väljakutse ja oma tervist parandama aga ta on alati olnud tugev ja saab hakkama. Ma ise olen maadelnud oma tasakaalu ja kõrvadega, kuid ravi mõjus. Parim asi on kassipoeg, kes tuli meie juurde juunikuu esimesel päeval. Ta on heade kommetega ja armas lemmik. Kassiga on lihtsam toimetada ja ei pea õues jalutama. 

Oma hobidega soovin jätkata. Mille meeldib rattaga sõita, ujuda, tantsida linetantsu, lugeda ja kuulata raamatuid ning reisida. Koduperenaise elu olen nautinud praeguseks poolaastat ja see on vajalik ning kasutan aega enda jaoks. Detsembris jõudsin järeldusele, et ei pea kiirustama ja rabelema aastalõpu kiirete töödega. Elu läheb edasi. Võtan rahulikult ja puhkan. 

Nüüd ootan mida alanud aastal mulle pakkuda on. Elu olgu lill.