Minu reisiblogi. Türgi 5. Vaatamisväärsused ja seiklused jätkuvad. Rannapidu, tants ja kojusõit.

Lahkusime laevalt ja läksime oma bussi otsima, kuid seda valget ja suurt bussi ei olnud. Olid väikesed akendeta saffaribussid. Läksime siis bussi juurde ja lasime Andresel seletada, et meie bussi ei ole. Selgus, et see buss on juba ammu lahkunud ja meil on võimalus sõita nendega kaasa ja osaleda nende reisil või lasta endile takso järgi tellida. Valisime esimese variandi ja sõitsime Hollandi (või ole see Belgia) reisiseltskonnaga. Esimene peatus tehti vanas kindlusevaremetes. Seal olid vaid ammustest aegadest varisenud hooned, kuid siiski oli tunda selle ehitise suurusest ja hiilgusest. Leidisin seal turnides südamekujulise kivi. Ilus oli. Järgnes sõit mägedes ja järgnev peatus oli mägikülas Agoras, kus oli uusi ja vanu hooneid, kohalikus kohvikus ostsime värskelt pressitud granaatõuna mahla ja jalutasime niisama. 

Edasi sõitisme jõe äärde, kus vaatasime koske. Sealt järgnes mossee külastus. See oli üsna hotelli läheduses. Targad on öelnud, et kui ei tea kuidas olla või käituda, siis tee nii nagu teised. Jalanõud jätsime ukse taha ja lasime jalataldadel sulanduda kohevasse vaipa. Tegemist oli päris kaasaegse palvelaga, maja ees oli jalgade pesemiseks pingid ja veekraanid. 

Tuul muutis õhtul õhu jahedaks aga õnneks olid meil riided kaasas. Planeeritud lühikese reisi asemel jõudsime kohale õhtusöögi ajaks. Vaatamata seiklustele olime rahul, sest olime saanud mitmeid elamusi ja näinud oluliselt rohkem kui rohelist kanjonit. Giidile andsime tippi ja tänasime viisakalt. Minu arvates tasu ikka selliseid ekskursioone võtta,et rohkem näha ja eks sekeldused võivadki tekkida. Aga kogemused millised. Jä rgnevatesse päevadesse jagus tantsu, rannapidu koos meie tüdrukute kontserdiga, mille kohta on pildid FB linetantsu grupist. 

Nädalane lõunamaa puhkus Türgis sai kiiresti otsa ja kojusõit tundus päris pikk. Oktoobris läheme jälle. Siis jälle uued ja vanad tantsud, sõbrad, sihtkohad ja uus hotell on selline iludus - nimega Kamelya World Selın Hotel Antalya/Sıde. Vaata pilte (siit)

Minu reisiblogi: Türgi 4. Vaatamisväärsused. Roheline kanjon

Uskumatu kuidas aeg nii kiiresti lendab, sest Türgi reisist on möödunud juba pea poolaastat. Agatunne on nagu oleksime alles seal reisil käinud. Tahaks juba tagasi ja nii me juba uut reisiraha kogume ja oktoobri lõpus läheme koos uuesti. Olen vahepeal uurinud ka Türgi reisi vaatamisväärsusi ja lugenud teiste reisipostitusi. 

Nüüd siis üritan meenutada seda kuidas me hotelli vastas reisiletist ekskursiooni broneerimisime, mis maksis 30 eurot. Järgmise päeva hommikul olime platsis ja läksime kolmekesi (lisaks minule ka Ulrika ja Andres) bussireisile, mille sihtkohaks oli green kanjon. 
Vaatasin, et otsing näitab järgmiseid vaatamisväärsuseid.  
Alanya piirkonnast tehtavatele ekskursioonidele:
1) Green Canyon
2) rafting
3) Pamukkale
4) türgi saun
5) laevareis mööda rannikut
Kommentaar rohelise kanjoni kohta on internetist järgmine: Rohelises kanjonis on planeeritud terve päev. Hommikul bussiga sinna. Päev otsa sõidetakse paadiga (nn jõelaev) mööda kanjonit ringi. Loodusvaated on ilusad, kõrged kaljuseinad langevad otse rohelisse vette, sügavust paadi all on ca 200m. tehakse paar ujumispeatust, aga see on ülepea vees (randa kui sellist pole), need kes vähe ujuda oskavad, pakutakse päästeveste. Lõuna on kanjoni kaldal restos buffet-laud (salatid, magustoit). eelnevalt pidime meie ära otsustama kas lõunaks sööme kala või liha. reisijuht andis need andmed restole.

Läksime hotelli eest bussi peale ja see sõitis tund aega ja korjas erinevatest hotellidest reisihuvilisi peale. Siis küsiti meilt söögisoovid ja peale seda lahkus giid bussist. Selline ekskursioonijuht siis. Nii me jõudsime mägedesse, kus peatusime jõe kaldal, tegime pilte sillalt ja reis jätkus kanjoni juurde. Jõudsime sinna ja läksime paadile 1 nagu meile öeldi, Kohal oli seal mitu jõelaeva ja nii me tõenäoliselt valsse veesõidukisse sattusime. Aga meie rõõmuks oli ilm päikeseline ja vaated kaunid, roheline vesi ja mäed selle ümber. Sõitsime ja nautisime seda ilu, tegime pilte, vahepeal tuli meie juurde fotograaf, kes meist pilte tegi. Jõudsime ühele vaheplatvormile ja anti aega ujumiseks. Vesi pidi olema 13 kraadi juures. Proovisime selle vee ära. Kuigi tavaliselt maa tundmatus kohas vette ei hüppa. Siis asus laev teele meie söögikohta. Läksime laevalt teisiel laevale ja sealt mööda treppe üles restorani. Seal selgus, et oleme vales kohas. Mina sain salatit ja kana ja jooke aga teised jäid oma kalapraest ilma. Mis siis ikka teha. Lõunapaus tehtud, siis läksime edasi meie reisile jasee kanjon oli nii kena oma ürgses ilus. Oskab loodus ikka ilu teha ja kohapeal osatakse seda säilitada.  Jõelaev sõitis pikalt kaljude vahel ja siis pööras ümber ning varsti oli meie kanjonituur lõppenud.