27. detsember 2011

Jõulu 2. püha ilma elektrita...

Ärkasime eile suure mühina ja kohina saatel ning imestasime, et elekter oli öösel ära käinud ja siis jälle tagasi tulnud. Saime hommikusöögi ära söödud ja otsustasime minna Tartusse. Veel enne keskpäeva oli elekter läinud ja nii oligi hea linna sõita. Jõgevamaalt Arko maakodust on linna 45 kilomeetrit. Teepeal oli järsku autodel järjekord, sest suur kuusk oli risti üle tee. Mehed ronisid autodest välja ja viisid kuuse poolelt teelt kõrvale. Oksarisu oli palju ja pigem tekkis Tartuski tunne, et on hilissügis ja mitte jõulud. Kuusk raekoja platsis oli väge ja samal ajal käis tuul platsil ringi ja lennutas pisemaid kuuski, plakateid ja prügikasti ringi. Lendasid Arko kindadki Emajõe suunas ja mina siis jooksin ja püüdsin neid. Päike säras taevas ja taevas oli sini-sinine.

Linn oli kenasti jõuluehtes, Taskul oli pael ümber ja linas kujukesed ja ausambad päkapikumütsidega ehitud. Isegi siga turuhoone ees oli ehtes ja suudlevatel tudengitel purskkaevus oli müts peas. Rahvast oli eriti palju Tartu lõunakeskuses ja päris mõnus on jälle Tartus olla. Jõudsime koju kella nelja paiku ja siis ei osanudki midagi teha, sest voolu polnud ja Arko ema tegi pliidile tule alla. Oli soe ja mõnus istuda küünlavalguses. Tahtsin lugeda, sest pühadeks kaasa võetud Kaja Kahu raamat "Minu Guatemala" oli pooleli. Päris lahedalt kirjutatud reisiraamat ja eriti veel siis kui lugeda soojast Kesk-Ameerika kliimast ja elust, olust aastaringselt soojal maal, samas kui meil lõõtsutab õues ringi tormituuled nimega Patrick. Elekter tuli viieks koju ja nii sain koos raamatuga teki alla sooja pugeda, raamatu lõpuni lugeda. Arko sai muusikat kuulata ja Internetis surfata. Oleme ikka abitud küll, sest harjunud elektriga ja kui küte, vesi ja valgus on elektriga, siis ei oskagi muud teha kui istuda ja oodata. Sellegi poolest on jõulud maal nii mõnusad.

Kommentaare ei ole: