16. juuli 2012

Tõrvaaugu laagrist tagasi kodus

Päris lahe nädal oli see 2. puhkuse nädal, mis kulges nii puhates, shoppates ja nii sain endale uued suvekingad /siniste helmestega plätud. Jõudsin veel sõbranna Ulrikaga "Energia" kohvikus käimisele ja kohvitamisele. 

Selle aastane Tallinna liikumispuudega inimeste laager kestis 12 - 15.07.2012 Aegviidu taga metsas ja juba 21. korda. Laulsime, ristisime "rebaseid" ja tegime sporti ja saime natuke koolitatud ka. Süüa sai ka hästi ja seda kõike tänu Tiiule ja tema vabatahtlikele. Enim saime siiski Tõrvaaugus vihma ja päikest ning loomulikult lahedat seltskonda nautida. Tervelt 6 korda, sest rohkemaks polnud lihtsalt aega. Jahedate ööde kiuste saime magada kämpingutes ning öösel tekke juurde varuda. Elu laagris oli ilus ja mõnus ning keegi ei virisenud, sest ilma valida ei saa, kuid saab riideid juurde panna või ära võtta. Eile tulime Tõrvaaugu laagrist tagasi ja ilm oli selline nagu ta oli - hea, et hullem ei olnud. Aga saime bocciat mängida nii paaris kui individuaalselt, mis kahjuks vihmade tõttu pooleli jäi. Viskasime ka saabast - saapameistriks tuli noorem poeg Rene!  Tantsisime, ujusime ja mängisime lauamänge. Oli veini degusteerimist ja koolitust (nüüd targemad tänu Triinule kvaliteetveinide osas - õige vein peab olema külm). MTÜ Inkotuba pidas oma tooteid tutvustava loengu ja demonstreeris erinevaid vahendeid, tooteid. Rahvast oli kokku 45 ringis. Vähem kui eelnevatel aastatel aga kõik sujus normaalselt. Lõket ja vorsti oli ka. Hommikuti tegi Tiiu meile joogavõimlemist istudes ja selle populaarsus kasvas iga hommikuga. Samas mõõtis Kristjan vererõhku ja äratas noortesalka ägedalt nagu Eesti kaitseväes! Isegi Jüri ja Arko võimlesid ja kui oli vaja jalga sirutada, siis nemad sirutasid käsi (hästi tehtud). Sääski sai ka ohtrasti söödetud ja maasikad-mustikad-kukeseened metsas ootamas, mida korjasime ja Eha meile seeni pakkus. Auhindu, diplomeid ja kingitusi sai ka koju toodud ja inimesed autodele, rongile viidud. Torti sõime ka ja jutustasime varaste hommikutundideni. Tuju oli hea ja kõik sujus suurepäraselt. Laagri lipp unus vardasse, sest vihmasadu ajas laagrit lõpetama kaminsaaali ja nii olid esimesed Termaki invabussis, kui laagrilipp langetati Jaanika ja majavaim Hansu abiga. Ilus oli istuda kaminatule ääres ja laulda ning Eesti saun ja õige vihtlemise komme sai meie noorte poolt Saksamaa vabatahtlikule Hermannile selgeks tehtud ja teda vihaga nahutatud. Kõik tervelt kodudes ja meenutamas seda 2012.aasta laagrit.
Rohkem pilte näed Arko valikut siit ja Tiia valikuid siit

Kommentaare ei ole: