Kas ratastoolis kaugliinibussi või sületeenuse abil?

Meil on Tallinna Linnavalitsus ja Sotsiaalministeerium välja töötanud soovituslikud sotsiaalteenuste nõuded, millega saad tutvuda siit ja siit, kuid sellist teenust, kus bussijuht on kohustatud kliente süles bussi tassima ei ole. Sellel isegi selline peene nimetus nagu sületeenus, mille kohta saad lugeda Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu kodulehelt siit. Mina küll ei julgeks vastutada bussijuhi tervise eest ja kliendi eest, kui ta kukkuma juhtub või viga saab. Oleme koolitanud nii taksojuhte kui ka ühistranspordi juhte ning reisisaatjaid ja meie ei soovita süles tassimist, sest kui midagi juhtub, siis vastutab tööandja ehk bussipark. Selleks, et olukord muutuks on vajalik soetada madalapõhjalisi ja ligipääsetavaid busse, trolle, tramme, ronge. Seniks peavad selle töö tegema ära isiklikud abistajad, kohalikud omavalitsused, kelle kohustus on invatransporti korraldada puuetega inimestele.  Sülle võib võtta inimest päästeamet või kiirabi, kui tuleb tegutseda kiirelt ja inimese elu on kaalul ja selle päästmiseks on vaja päästemeeskonnal kiiresti tegutseda. Samuti võib sülle võtta pereliige jne aga bussijuhi tööülesannete hulka ei peaks küll kuuluma inimeste süles tõstmine, sest kui bussijuhi seljaga midagi juhtub, siis läheb see kirja tööõnnetusena, mille eest maksab hüvitist tööandja. Muide Rootsis võib inimene sellise teenuse pakkumisel oma töö kaotada. Selleks ongi loodud abivahendid, isikliku abistaja teenus, kohandatud ühiustransport ja invatranspordi teenused.Elame Euroopa Liidus ja meil on seaduseid ja õigusakte, mis selliseid asju reguleerivad ja neid täites muutub maailm vähehaaval paremaks. Loe tänast Õhtulehe artiklit: 
  

Kaugliinide bussijuhid: ratastooliga pardale ei pääse,aga süles küll!

Mattias Tammet, 10. aprill 2013, 07:01

Eesti bussifirmadest on vaid Sebel spetsiaalsed ratastoolitõstukiga kaugliinibussid. Ent sohvrite sõnul saab reisile minna ka tavaliste bussidega, kui on osavust või kehakaal väike. Ratastooliinimesi juhtub bussiga sõitma haruharva. Peaaegu kõigil Õhtulehega rääkinud bussijuhtidel on aga mõni seik meenutada. "Üks poiss sõidab Väike-Maarja ja Tallinna vahet ja ta saab põhimõtteliselt ise. Aitame ta tooli pealt bussi ja maha," räägib üks juht. Laste tõstmisega saavad sohvrid oma sõnul kenasti hakkama, kuid vanemate inimeste puhul eeldatakse, et neil on kaasas saatja. Muidugi tuleb nendega olla väga ettevaatlik. Ühe bussijuhi arusaama järgi ei tohigi kedagi tõsta. "Tehniliselt küll, aga teoreetiliselt on asi keelatud, kuna ma võin talle viga teha. Ja siis on kohtulugu. Ma olen käinud koolitusel ja seal öeldi kohe välja, et ma ei tohi. Ma ei ole spetsialist," selgitab ta. Sellegipoolest on ta ratastoolis inimesi vajaduse korral bussi aidanud – lihtsalt mitteametlikult. Üks teine bussijuht suhtub tõstmisesse resoluutsemalt, kuid leiab, et sõita on võimalik sellegipoolest. "Allapoole põlvi [reisijal] jalgu ei olnud. Panime tooli pakiruumi ja ta tuli põlvede peal üles," meenutab ta üht korda.

"Tingimused on väga piiratud, seda peab küll tunnistama," nendib Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm. Sebe eribusse on tema sõnul vähe ning nendega igale poole ei pääse. "Teine variant, mida me ise üldse ei poolda, aga mis annab võimaluse ringi liikuda, on see, et kasutatakse nii-öelda sületeenust," kirjeldab Haukanõmm tõstmist. "Meile tundub, et see ei ole päris inimväärne." Euroopa Liit võttis siiski vastu bussisõitjate direktiivi, mille järgi peaks edaspidi olema võimalik igas suuremas bussijaamas endale abistaja tellida. Haukanõmm lisab aga, et kuna direktiiv on uus, pole eriti mõtet sellele lootma jääda. Ratastooliga mahub küll ka rongi, kuid sellega pääseb vaid sinna, kuhu rööpad viivad. Samas aitavad paljud kohalikud omavalitsused puudega inimesi erisõidukitega näiteks arsti juurde või rehabilitatsiooni ning makstavad selle suures osas ka kinni.

"Suurimaks probleemiks on see, et riik ei doteeri madalapõhjaliste või ligipääsetavate busside soetamist," märgib Haukanõmm. Praeguste busside muretsemisel oli siiski teatud määral abiks ka riik. Mõistagi pole tegu asjaga, mida kõik bussifirmad endale lubada saaksid. Sebel on selliseid busse neli, kõik ostetud kasutatuna. "Tõstuk ning sellega seonduvad muudatused bussi konstruktsioonis tõstavad uue bussi maksumust umbes 15 000 – 20 000 euro võrra," sõnab Sebe juhatuse esimees Kuldar Väärsi. Seejuures on Sebel plaanis edaspidi koos uute bussidega hankida ka üks uus ratastoolitõstukiga buss. Bussid on muidu tavapärased ning sõidavad ka tavaliinidel, ent kui ratastooliga reisija ette teatab, saab ta Väärsi sõnul sõita enamikul liinidel. Teised bussifirmad on ratastooliinimeste mugava sõidu suhtes skeptilised. Üksnes GoBus hellitab lootust, et tulevikus ehk võetakse midagi ette. "Meil on selle peale mõeldud ja sellele tuleb lahendus. Muretseme sellise sõiduki, millel on tõstukid," lubab firma esindaja.